Hoolimata kõikidest tänapäevastest tehnikavõimalustest, on paljudes farmides nii USA-s kui ka Euroopas kasutusel üsna vastikusttekitav komme lehmade toitumise jälgimiseks. Veise makku viiakse kanüül (e k fistul) ja läbi nahani ulatuva avause on siis võimalik reaalajas jälgida, kas lehma seedimine toimub nii nagu peab.

Selline lehma jälgimise meetod on kindlalt kasutusel olnud juba 1920. aastatest, kuigi esimesi märke on võimalik leida isegi 1830. aastatest. Väidetavalt ei tundvat lehm seda auku oma keres. Loomakaitsjad peavad seda igatahes loomapiinamiseks.

Tänapäeval kasutatakse meetodit ka selleks, et selgitada, kuidas vähendada lehmade metaanieritust, mis teatavasti on üheks kasvuhoonegaaside allikaks.