Vaid kõige suuremad kröösused said endale maiustamist lubada, samas kui vaesem rahvas pidi läbi ajama peamiselt puu- ja köögiviljade ning vähese lihaga.

Kuna taoline olukord valitses enne nüüdisaegse hambaravi väljakujunemist, tähendas see, et rikaste inimeste hambad olid üldiselt oluliselt kehvemas seisus kui vaeste omad.

Nii kujunesidki katkised hambad omamoodi staatusesümboliks. Kehvade hammastega eputamine muutus koguni nii valdavaks, et moekad kõrgklassi-daamid võõpasid endal hambaid kosmeetikavahendite abil mustaks, püüdes nii jätta endast jõukamat ja glamuursemat muljet.

See pole, muide, esimene puhk ajaloos, mil valgeid hambaid ideaaliks ei peetud.

Muistses Egiptuses oli levinud komme hambaid ookriga punaseks värvida; mõnedes Aasia piirkondades värvisid naised oma hambad mustaks.

Traditsiooni, mida Jaapanis nimetati terminiga ohaguro (vt ülalolevat pilti), eesmärgiks oli väljendada abielunaise-staatust või ennetada kaariesekahjustusi.