Abiellumine Hiina moodi võib kujuneda uskumatult kulukaks
Hiinas pole abiellumine odav lõbu. Väikeses Da’anliu külakeses Beijingi lähistel ületas „noorikumaks“ — tasu, mille peigmehe perekond peab pruudi suguvõsale enne naitumistseremooniat maksma — hiljuti 26 000 euro piiri.
Küla kohta, mille elaniku keskmine aastasissetulek on 2500 eurot, on seda paljuvõitu.
Tänavu suvel otsustasid ametnikud, et taolised rahalised kaasavaranõuded ja muud pulma korraldamisega seotud kulutused ei tohi ületada 2500 eurot. Keelu vastu eksijaid karistatakse samadel alustel inimkaubitsejatega.
Pöörased „noorikumaksud“ annavad tunnistust Hiinas levinud murest riigi kahanevate abiellumis- ja sündimusnäitajate pärast. Kõige suuremad on need mured agraarpiirkondades, kus elab miljoneid mittevabatahtlikke poissmehi.
Rahalise kaasavara traditsioon on Hiinas sama vana kui abielu institutsioon ise. Traditsiooniliselt on jõukamad perekonnad tasunud suuri summasid oma prestiiži rõhutamiseks; sageli tagastati raha peigmehe perekonnale või vastabiellunuile uude kodusse sobivate pulmakingituste kujul.
Väiksema sissetulekuga perede jaoks, eriti maapiirkondades, on mõrsjamaks olnud kompensatsioon naise tulevase töö eest mehe perekonnas ja seda pole mingisugusel käegakatsutaval kujul tagastatud. Kuna vahetati reaalseid väärtuseid, olid maapiirkonna pruutide hinnad enamasti kõrgemad.
Ehkki aastakümneid kestnud poliitiline, kultuuriline ja majanduslik kaos Mao Zedongi valitsusajal hävitas suure osa Hiina põliskultuurist, on rahalise kaasavara traditsioon ometi säilinud. Põllumajanduspiirkondades elavad hiinlased on kõrgete mõrsjamaksude pärast protestinud juba 1980. aastatest peale.
2013. aastal üllitas juhtiv kinnisvarakontsern ja suhtlusvõrgustiku Sina Weibo arendaja isegi Hiina kaardi, millele olid märgitud rahalise kaasavara suurused piirkonniti; kaart levis internetis kiiresti.
Perekonnad näevad oma tütardes sisuliselt pensionisambaid, kuna 1980. aastatel alanud Hiina sotsiaalse turvavõrgustiku lammutamise tulemusel on suur osa maapiirkondade elanikkonnast jäänud ilma elamisväärsest pensionist.
Traditsioonilised normid nõuavad, et perepoeg peab jääma vanematekoju ja aitama seda korras hoida. Kui mees abiellub, hakkab majapidamisega tegelema tema noorik.
Rahalise kaasavara suurusele piirangu kehtestamine ajab pruudiäri tõenäoliselt põranda alla — ja võimalik, et veelgi pöörasematesse kõrgustesse, kuna tasule hakkab lisanduma musta turu riskipreemia.
Hiina keskvalitsus peaks probleemile reageerima. Hea algus oleks seadus, millega antakse abielunaisele lahutuse korral õigus osale ühisest varast.
Praegused Hiinas kehtivad seadused seda ei võimalda, mis ühest küljest kujutab olulist põhjust abiellumisest hoidumiseks, teisalt aga jõulist ajendit veelgi suuremate „noorikumaksude“ nõudmiseks.
