"12 aastat orjana" – kolm Oscarit pälvinud film TV1000 ekraanil 18. märtsil

 (7)

18. märtsil esilinastub Viasati filmikanalil TV1000 3 Oscarit pälvinud film „12 aastat orjana“. Tegemist on 2013. aastal valminud Ameerika eluloofilmiga, mille kohta on Viasati filmikriitikutel Mart Raunil ja Kristo Kaasil nii mõndagi öelda.

  • „12 aastat orjana“ (12 Years a Slave);
  • režissöör: Steve McQueen
  • USA, Oscariga pärjatud eluloofilm, 2013
  • Esilinastus kolmapäeval, 18. märtsil kell 19:00 kanalil TV1000
  • 134 min

Kristo: Ma alustan konkreetse väitega: kuigi 2013 polnud üleüldiselt tugevaim filmiaasta, siis “12 aastat orjana” oli kõige kaalukam parima filmi nominent ja vääris võitu.

Mart: Minu jaoks oli “Nebraska” kõige terviklikum ja veatum. Aga kunstiliselt - vist küll. Arvan, et film vääris parima filmi oscarit rohkem kui Alfonso Cuaron’i “Gravitatsioon” (mis võitis parima lavastaja kuldmehikese).

Kristo: Tead, mis minu jaoks oli kõige parem osa filmist?

Mart: Michael Fassbender või objektiivsus, millega orjust kujutati? Millegipärast ma arvan, et see polnud Hans Zimmeri muusika, mis oli kuidagi sarnane “Inception’i” omaga :).

Kristo: Haha. Ei. Mulle meeldis kõige rohkem lavastaja Steve McQueeni maitsekus. “12 aastat orjana” keskmes on sisuliselt piinamine, kuid ma ei tundnud pea ühelgi hetkel, et film oleks üritanud mind sellega ära kasutada. Erinevalt näiteks Mel Gibsoni ekspluatatsioonieeposest “Kristuse kannatused”. Ugh.

Mart: Tõsi. Ekspluatatsioonieepose rolli täitis pigem Tarantino “Vabastatud Django” [Django Unchained, 2012], mis moodustab tegelikult päris huvitava double bill’i McQueeni filmiga. “12 aastat orjana” puhul oli mul esmakordselt tunne, et tegu on oscarifilmiga, mis erinevalt teistest samateemalistest filmidest (nt “Au ja hiilgus” [Glory”, 1989]) keskendus eelkõige mustanahalistele ega üritanud asja valge vaataja jaoks “pehmeks” teha.

Kristo: Filmis on kaks stseeni, mis on emotsionaalselt teistest peajagu üle ja mõlemal puhul oleks võinud asi lõppeda sellega, et ma tahan kas minema kõndida või vähemalt tunnen end ärakasutatult. Rääkides näitlejatest, siis peaosatäitja Chiwetel Ejiofor astus selle rolliga minu jaoks täiesti uuele tasemele. Ilmselt selle pärast, et tal oli esimest korda elus käepärast tõeline karakter.

Mart: Tõsi. Ega ta pole väga palju suuri filmirolle enne saanud. Ainuke kaalukam osa, mida mina mäletan, on Woody Allen’i “Melinda ja Melinda” (2004). Ootan huviga mida ta tulevikus meile pakub.

Kristo: Minu lemmikrollid temalt on ilmselt kas “Serenity’s” või “Inimlastes”. Kuigi ta on jah üks nendest nägudest, mida enamik ilmselt teab, aga kelle nime keegi ei mäleta. Ja kui mäletab, siis ei oska tõenäoliselt hääldada. Chi-we-tel Ej-io-for.
Aga Mart - miks peaks “12 aastat orjana” Eesti televaatajale korda minema? Lugu räägib mustanahalisest 1840ndate Ameerikas, kellest on saanud vaba mees, kuid kes sellest hoolimata müüakse illegaalselt Michael Fassbenderi omandiks. See on tavalise eestlase jaoks päris kauge teema.

Mart: Julgeks tegelikult väita, et see on eestlase jaoks üsna lähedane teema. Kuigi pärisorjus kaotati Eestis 1816. aastal, eksisteeris teoorjus veel mitukümmend aastat. Arvan, et nii eestlaste kui Ameerika mustanahaliste saatuses võib leida mitmeid tugevaid paralleele. See võib olla tavalise eestlase jaoks päris kauge minevik, kuid orjus on kujundanud selle, kes me oleme.

Kristo: Et pigem on küsimus inimõigustes?

Mart: Mõtlen selle all seda, et nii siin kui seal oli tihti kubjaseks enda kaasmaalane. “12 aastat orjana” ühed tugevamad hetked on need, kui film näitab “helgele oksale” pääsenud mustanahaliste suhtumist teistesse mustanahalistesse. Igaüks hoolitseb ikka enda naha eest.
Aga Kristo - mida sinu arvates teeb “12 aastat orjana” teisiti kui muud antud teemat käsitlevad filmid (“Purpurtoonid” [The Color purple, 1985], “Vabastatud Django, “Amistad” [1997])?

Kristo: Ma arvan, et “12 aastat” põhiline trump ongi lavastaja touch. See, kuidas ta läheneb temaatikale agressiivselt ja halastamatult, kuid suudab seejuures jääda suuresti erapooletuks. Steve McQueen on mustanahaline ja ma ei kahtle hetkekski, et tema vaatepunktist on tegemist oluliselt emotsionaalsema teemaga kui see on minu või sinu jaoks. Tarantino “Django” on suurepäraselt kokku pandud tund aega liiga pikk karikatuur; “12 aastat orjana” on aga dokumentalistliku lähenemisega sügavalt isiklik lugu, mis põhineb Solomon Northupi enda päevikul. Jah, McQueen kasutab siin-seal vaataja valupunkte rohkem kui võib-olla mõnele meeldiks, aga kogu see teema ongi ju valus.

Mart: Tabasid naela pea pihta. Ma arvan, et just see teebki filmist nii võimsa elamuse.“12 aastat orjana” oli muide esimene parima filmi oscari võitnud teos, mille lavastaja, produtsent või stsenarist on mustanahaline. Ehk siis mitte ainult režissöör-produtsent McQueen, aga ka stenarist John Ridley.

Kristo: No näed - veel üks põhjus film ära või miks mitte üle vaadata :).