TopGear Eesti: Mitsubishi Outlander - auto mis löökaukudest ei hooli
Eelmine Outlander oma Lanceri stiilis ninaga mõjus veidi kummaliselt, justkui proportsioonidest väljas. Ehk isegi ebamaiselt, nagu oleks nimi teda selleks kohustanud. Uus Outlander läheb tagasi rahuliku disaini poole, öeldes Lancerile (tegelikult muidugi Lancer Evole) sayonara. Tootjafirma tahab selle muutusega rõhutada keskkonnasõbralikkust ja loobumist ralliautolikkusest. Malbem sisu, malbem välimus. Mitsubishi on raudkindel, et tänapäeva inimesed mõtlevad just nii ja soovivad just selliseid, malbeid ja säästlikke maastureid.
Uus välimus on harmoonilisem ja kuigi mõõtmed pole kasvanud, mõjub kolmanda põlvkonna Outlander hoopis suursugusemana. Palju oleneb muidugi värvist. Mõni variant – näiteks vasekarva – näitab seda uut disaini üsna haledas valguses. Ise valiksin soliidse musta, või äärmisel juhul valge.
Salong on väga avar, sellest annab tunnistust tagaistujaile jäetud vaimustavalt suur jalaruum. Viiekohalise kõrval on olemas ka seitsmekohaline variant ja väidetavalt on kolmanda rea istmed endisaegsetest mugavamad.
Aga kui põrandasse uputatud tagapink üles klappida, tundub juba esimesest pilgust, et sinna pole küll igaühel asja. Mina oma talvesaabastega ei hakka sinna kobimist kaalumagi.
Teise rea istmeid saab nüüd kokku klappida uutmoodi: aluspadi laskub põrandale ja seljatugi pöördub ette maha. Esiistmete taha tekib niimoodi lavats, mis kõlbab lausa pikutamiseks. Üks mõnus „lisateenus“ on selle perestroika käigus siiski kaotsi läinud – teise rea istmeid edasi-tagasi nihutada enam ei saa.
Salongi materjalid annavad tunnistust tõusvast kvaliteedist. Lahedalt mõjub armatuurlaua uudne, kõrge kast. Või oli see nüüd hästiunustatud vana? Aga kõrge püstise armatuurlaua peal olevad lülitid jäävad osaliselt rooli ja käiguvahetuslabade varju. Vasakul asuvat reisiarvuti nuppu otsides võib pimesi kobades kogemata tabada hoopis samasuguse kujuga naabernuppu ning tahtmatult veojõukontrolli maha võtta.
Mingeid moodsaid ja noortepäraseid sportrežiimi nuppe kuskilt ei leia, on vaid ökorežiimile üleminek ja võimalus hakata suurele ekraanile rohelisi loorberilehti koguma. Mida rohkem lehti kogud, seda ökomalt sõidad.
Juht tunneb end Outlanderis väga mugavalt. Iste on mõnus, ei mingeid vaevusi ka päris pikal teekonnal. Vedrustus passib kruusateede ja kinnisõidetud lumega külavaheteedele kui valatult. Ka maanteel ei kõiguta ega loksuta. Eelmise põlve Outlanderi alaliik ASX mõjus kui veoauto, aga see siin on igas sõidufaasis sujuv ja mahe, justkui väike Pajero.
Mootorivalik sisaldab nii bensiiniga kui ka diislikütusega toidetavaid jõuallikaid, kohe-kohe on lisandumas veel pistikhübriid. Kiidetakse, et eriti just kaheliitrine bensiinimootor olevat väga ökonoomne. Aga kui selle ja rataste vahele pannakse variaator, jääb kogu kooslus kuidagi kurvameelseks. Ökonoomia puudumist ei saa ette heita, seitsmeistmelise puhul on keskmine kütusekulu 6,7 l / 100 km. Aga kiirendus nullist sajani kestab 12,6 sekundit! Kaks sekundit kauem kui manuaalkastiga. Eriti eredalt on hädisemat kiirendust tunda siis, kui lasta kiirust koguda tempomaadil – mootori hääl on valulik ja minek raske kui läbi igikeltsa. Kas niisuguse auto lasi tehasest välja tõesti seesama Mitsu, mis meie maailmanurgas Evodega kustumatu kuulsuse omandas? Kas ikka tasub rallidel kogutud kuulsusele nii julmalt selg pöörata?
Õnneks on olemas diisel, ja see pakub meile märksa rohkem huvi. Diisel-Outlander on variaatorivaba, klassikalise kuuekäigulise automaatkastiga, ja jõuab sajani pea sekund varem kui ottomootori-variaatori kombo. Isegi vaatamata sajakilosele enammassile. Keskmine kütusekulu – 5,8 l / 100 km – on lausa ehmatavalt vähe sellise suure masina kohta.
Nelikvedu on kas pidev, teeoludele reageerivalt automaatne või siis jälle öko, ehk peamiselt esivedu kasutav. Juhitavus? Meenub, et rool oli minu jaoks kummaliselt vedel ning mingil hetkel hakkas kiilasjääst ja lompidest libedal teel tekkima hirmutav külglibisemine. Kuid ma ei mäleta, mis veoskeem neil hetkil töötas. Vabalt võis olla ECO ehk esivedu. Vahetasin neid esialgu tihti mootori käitumise võrdlemiseks. Lõpuks sattusin aga keset suurt kevadeootust kohutavatesse tuisuhoogudesse ja tuisu taandudes sulavatesse vaaludesse. Siis sain küll vaid õnne tänada, et oli võimalus sisse lülitada pidev nelikvedu.
Muide, talvisel teel kitib tagant üles lendav lumi autopära niivõrd põhjalikult kinni, et tagurduskaamera pilt meenutab fotot lumepallisupi-taldrikust.
Igatahes on diisel tubli tükk. Ilmselgelt lisanduvad uue Outlanderi puhul minu valikusse musta värvi kõrval veel diiselmootor ja automaatkast.
Sel kevadel on pea igas seltskonnas jututeemaks juba laialtlevinud nali, et Tallinna tänavatel sõidab sirgelt vaid purjus juht, kes ei suuda aukude ümber slaalomit siksakitada. Uue Outlanderi juht aga võib otsesõitu endale lubada ega pruugi selleks sugugi promilliga olla. Lihtsalt auto ei lase end neist tänavakraatritest morjendada, ja milleks siis veel vingerdada?
