Sest mis muu see meile Twingo uuenenud sihverplaadilt ikka vastu vaatab kui sulaselge Nissan Juke’i silmnägu. Mis pole midagi imelikku ega juhuslikku. Kui Twingo make-up oleks uuenenud kahtlaselt BMW 1-seeria näoliseks, oleks asjalood küll kahtlased ning tuleks hakata mõtlema, ega need plagiaadimaiad hiinlased ometi Renault'd salamisi ära ostnud ole. Ei. Nii pole läinud. Renault ja Nissan ongi ühe kontserni osad ja disaineridki käivad seal ühe margi juurest teise juurde nagu mesilased õielt õiele. Ilmselgelt tolmles Juke’i hullumeelne disainer Twingo kallal ning pigistas sellele enesest veel viimase nektari välja, mida tal Nissani vahva crossover’i juures enam tarvis ei läinud.

Oleks võinud minna ka hoopis halvemini. Avarii ja õnnetuse võtmes. Twingo nägu oleks võinud välja näha selline, nagu oleks see Juke’iga suurel kiirusel kokku põrganud: kõõrdsilmne, vildakas, valuline ja hukule määratult häbiväärne. Mida aga täna näeme, on Juke’ilt tuttava kolme erineva laternapaariga jõulise ja hüppevalmis kiskja silmnägu, kus annavad positiivse agressiivsuse tooni need park- ja udutulesid sisaldavad ringid otsekui tuledesäras torpeedoluugid. Nende kohal istuvad soliidsed, ent eelkäijaist kübe kurjemad esilaternad lähi- ja kaugtulede tarvis ning kõige all, kus muidu ju udutulesid otsiks, poolenisti põsekülgedel, plingivad suunatuled. Igavust on ravitud ka ahtris, kus kahe laternaploki asemel on nüüd kokku neli. Tagant on Twingokest musitanud küll üks kontserniväline tüüp. See kurbade kandiliste silmadega E-klassi Mercedes vist. Tulemus on aga täitsa hea, nii et võib selle kõrvalehüppe andestada.

Virga vaatega vanur

Nimesse Twingo on justkui sisse kodeeritud kahekesi minemise (twin-go) või topeltmineku teema. Aga kumbki ei vasta enam ammu tõele. Pigem on see Quattrogo ehk nelja-, mitte kahekesi sõitmiseks mõeldud pisi-Renault. Neli suurt ja pikka täiskasvanut mahuvad nii väikesesse autosse väga lahedalt. See on kindlasti oma klassi kõige ruumikam masin, kus tagaistmed passivad tõelistele tegevkorvpalluritele, mitte tulevastele korviküttidele, kes veel titetoolis põkkavad. Võimalus tagumisi istmeid päris pikalt edasi-tagasi liigutada (terveid istmeid, mitte seljatugesid) lisab mänguruumi pakkide ja tagaistujate jalgade vahelise kompromissi otsimisel. Pearuumi ei jää aga mitte kellelegi napiks, lisaks on tagumised küljeaknad avarad kui mõnel mahtuniversaalil. Ja „õnneks“ saab salongi nüüd värviliste plastvidinatega elavdada. Ning uued on ka makid. Mnjah.

HINNE - 5
Juke'ilikult julge ja dünaamiline nägu varjab aeglast ja vanamoodsa tehnikaga, ent šokeerivalt ruumikat ja praktilist pisikest pereautot. See nägu hakkab elama RS mudelil, mis on aga väljakannatamatult mürarikas. Kogu raha, osta RS ja suur pakk pigimatti ning oled mitu aastat rõõmus. Nissan Juke’i naeratus näol.

Siin aga head uudised lõpevad, sest tehnikalt ja kõigelt muult on Twingo uute konkurentide kõrval päris vanakeseohtu vend. Puudub stopp-start-süsteem, süütevõti on ajast ja arust ning läheb luku sisse vaid poolenisti. Kusjuures Twingo saab käima ka ilma siduripedaali alla vajutamata! Selline turvakaalutlustel tekkinud käivitusviis, ma kujutasin ette, oli küll juba ammu kõigi autode luustikku imbunud. Aga ei. Pole Twingo salong sõidul ka väga vaikne ning selle 1,2-liitrine 75-hobujõuline mootor pakub kõike muud kui sõidumõnu. Juhitavus on samas hea, olgugi pidevalt puudus jõust ning olgugi see siduripedaal nii ähmase tundlikkusega, et lihtsam näib olevat käike lihtsalt sisse virutada.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!