Top Geari TEST: Peugeot 208 - järgmine Eesti Aasta Auto?
Kahesaja aasta eest olid Peugeot' tooteportfellis peamiselt jalgrattad ja kohviveskid, esimesed autod ilmusid aastal 1891. Täna on Peugeot Euroopa suuruselt teine autotootja (koos Citroëniga PSA gruppi kuuludes). Lõvi-firma jaoks on käes uus ajastu, mida alustas üliedukalt uus ja vapper 508. Tiitel Eesti Aasta Auto on sel juba käes. Nüüd on aeg kasvatada kõrvale samaväärne väikevend.
B-segmendi supermini 206 oli omal ajal tõeline hitt. Hiljem ilmus 207 – jälle hitt, kuigi mitte niivõrd enam Eestis. Nüüd seisab me ees edev ja uhke 208. Järjekordne hitt? Raudne loogika ütleb, et – võib-olla.
Erk välimus oma meeliergutavate detailidega paneb inimesed tänavatel imetlema: „Mis prototüüp see selline on?“ Kurja näoga ja vannivalget värvi Peugeot 208 tippvarustuses Allure näeb tõesti välja nagu tuunitud ideeauto – selline futuristlik skulptuur ratastel. Platvorm on autol sama, mis 207-l ja isegi mõned kerejooned on veel tuttavad. Aga muutunud on ikkagi päris palju. Eelkõige suhtumine.
Vaatamata sellele, et 208 ei pea olema Audi A1 või Mini rivaal, olid Peugeot' insenerid ja disainerid seekord peensustes ülinõudlikud. Iga pisike detail on siin huvitav, seda tahaks lähemalt vaadata: agressiivse kujuga põrkerauad, keerulised tuled, kumerad vormid, rohkelt kroomi ja lakkdekoori ning peaaegu ideaalsed proportsioonid – kõik see tõstab mudeli tõesti täitsa uuele tasemele.
Avan pika massiivse ukse ja istun pisikese mängurooli taga. Rool on mugav ja kuidagi imelise (mitte imeliku) kujuga, tippvarustuses kaunistatud ka alumiiniumiga. Päris korralik seadistusdiapasoon lubab leida üles vägagi sportliku sõiduasendi. Lakoonilise disainiga näidikud asuvad mitte rooli taga, vaid hoopis kõrgemal juhi vaateväljas, olles alati jälgitavad üle rooli ja olles nõnda teel püsivale pilgule lähemal.
Nahk, must lakk ja naturaalne alumiinium (mitte värvitud plastik) salongis jätavad kallihinnalise mulje. Tänu suurtele akendele ja esiklaasile on sees valgust kogu aeg väga palju. Kui tahad veel rohkem, telli lahe panoraamkatus, mis muudab masina ratastel akvaariumiks. Ööklubi miljöö loovad LED-iribad laes, mis hakkavad ise põlema, kui õues pime.
Tundub, et salongi autor – disainer Anna Costamagna – on tõeline talent. Kuigi ilmselgelt ei joo ta roolis suurest termotassist kohvi – topsihoidjad on ebamugavad ja suudavad korralikult hoida ainult 0,3-liitriseid purke. Odavama varustusega autol asuvad need käetoe asemel, kuhu mahub siiski ka paar pudelit.
Tagaistmel on piisavalt ruumi, kuid 3-ukselises mudelis kolmekesi tagareas tekib liiga intiimne lähedus. Kui asjade vedamine on sõprade transportimisest aktuaalsem, saab 285-liitrise pakiruumi 743-liitriseks muuta. Tagumised istmed käivad alla proportsioonis 60/40, kuid tasast põrandapinda ei teki.
Uhke multimeediasüsteem ilusa graafikaga 7-tollisel puutetundlikul ekraanil ei mängi ainult muusikat ega näita kaarti, vaid suudab ka pilte ja videoid näidata, ühendub mobiiliga Bluetoothi kaudu ja 3G SIM-kaardi olemasolul lubab ka Internetis surfata. Nuppe on väga vähe, USB-sisendeid see-eest tervelt kaks, et saaks mingisuguse nutividina laadima panna ja samal ajal ka pulgast muusikat kuulata. Testi ajal läks see süsteem siiski mõneks tunniks hulluks: menüü avas kohe navikaardi, muusikat valis auto suvaliselt ise, nupud ei töötanud jne. Paari restardi järel oli asi õnneks taas normis.
Tõeline trump Peugeot 208 kaardipakis on lai mootorivalik. Kokku on nimekirjas 8 jõuallikat, nende seas 5 bensiinikat (1.0, 1.2, 1.4, 1.6 ja 1.6 Turbo) ja 3 diislit (1.4, ning kaks varianti 1,6-liitrilisest). Kõige lahjem on kolmesilindriline 1-liitrine 68 hj arendav bensiinimootor, mis maksab vaid 10 790 eurot. Kõige võimsam aga 1,6-liitrine turboga varustatud 156 hj, mille hind on 18 050 eurot. Valida saab edeva ja sportliku 3-ukselise või praktilise 5-ukselise. Käigukastid on 5-6-käigulised manuaalid või 6-käiguline robotiseeritud automaat.
Minule sattus tippvarustuses kolmeukseline 1,6-liitrine 115 hj diisel ilusatel 17-tollistel velgedel. Veidi üle tonni kaaluv 208 suudab näidata igati korralikku linnasõidu dünaamikat. 285 Nm on saadaval juba 1750 p/min juures, spurt 0–100 km/h kestab 9,7 sekundit. Vedrustus tundus veidi jäik (eriti 17-tollistel velgedel). Või on pealinna teed lihtsalt auke täis? (Jah.) Maanteel on aga vägagi mõnus sõita, manööverdamist suurtel kiirustel ei häiri enam Prantsuse autodele tüüpiline ülevõimendatud rool – siin on see kiirusetundlik ja päris täpne.
Väga kiire reaktsiooniga stopp-start-süsteem töötab laitmatult, kinkides foori taga seistes absoluutse vaikuse salongis ja tehes kummarduse looduse ees. Kõige „magusam” osa 1.6 diisli puhul on muidugi kütusekulu: kolme testipäeva jooksul ei suutnud Peugeot rohkem kui 4,7 liitrit 100 km kohta mitte kuidagi alla kulistada. Ja maanteel langes see veel – 4 l/100 km peale.
Et olla täielikult objektiivne, proovisin ka 1,4-liitrist 5-ukselist kasinama varustusega mudelit, kus paljud uhked dekoorielemendid salongist puudu. Bensiinmootor ja suurem kere ei luba enam nii erksalt sõita ja keskmine kulu on püsib ligi 7 l / 100 km. Kuid üldmulje on ikkagi mõnus: kallima auto tunne odavama auto sees. Mis muud kui et jään ootama kuuma 208 GTi-d!
Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!
Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!
