Top Geari TEST: Linnaauto annab tiivad! VW Up! vs Škoda Citigo vs Eesti
Tegelikult on komplektist puudu Seat Mii, ent millise noodi Mii kahele käesolevale lisaks, jääb veel lahtiseks, sest Miid veel Eestis ei ole. Küll aga on kohal VW Up!, millest kõik algas ja millest alustamegi.
Appi kui suur!
Kolmeukseline Up! on kõigest 3 meetrit ja 54 sentimeetrit pikk. Viieukselisena aga vaid paar senti pikem. Olgu uksi palju tahes, on istekohti neis vaid kaugelt alla tonni kaaluvates masinates ikka neli. Kuigi tagumisel istmel oleks vabalt ruumi kolmelegi reisijale, pole keskmisele turvavööd. Küllap seetõttu, et Up! ja Citigo nii kerged on. Neil pole ka tagumise põrkeraua alla konksukest, mille abil kedagi või midagi kraavist välja sikutada. Ja selles mõttes on need autokesed päris siniverelised linnaisandad. Mõeldud ainult sõitmiseks kodu ja kaupluse vahet, jah? Kindlasti mitte.
Mõlemal masinal on valikus ainult üks mootor – liitrine kolmesilindriline bensiinikas. Ent see arendab kas 60 või 75 hobujõudu. Up! näeb Škodaga võrreldes väga edev välja, selle detailid, nagu kandilisemad esilaternad, nende all kenasti musta peene kontuuriga välja joonistatud kunagiselt ideeautolt (mis, muide, tagamootoriga elektrimasin oli) pärit lai ja madal ovaalne võru, tagaklaas, mis terve tagaluugi ära katab, ning efektselt retrokas kere värvi läikiv armatuurikate, on hoopis maiama auto omad ning teevad kogu komplekti šikimaks, hinnalisemaks. Ühesõnaga see Up! oligi varustatud 75 hj mootoriga. Citigo, mille tagumised küljeklaasid ei ole trapetsikujulised, ent annavad tagaistujaile see-eest rohkem valgust, mille tagaluuk pole üleni klaasist ning mille salong oli äärmiselt tagasihoidlik täishall Škoda interjöör, sõitis aga 60 hobujõu toel. Mõlemal masinal olid käsikastid viie käiguga, aga ainult Citigod katsid mustad kleebiseribad.
Nagu pikkpoisid!
No need kleepsud andsid Škodale vist kõvasti kiirust juurde. Sest kui Up! tundus ja oligi hoopis kiirem Käina kardirajal – 2–3 sekundit ringi peale –, siis maanteel ja linnas sõites ei saanud vahest üleüldse aru. Sest liiklesime mõlema autoga kogu aeg koos ja mõlemas autos oli neli täiskasvanut ning pakiruum oli pilgeni täis. Saime teada, et kõigile piisab ruumi, õhku ja valgust vägagi palju. Mõlema masina sõitjateruumis oli avarust nagu mõnes mikromahtuniversaalis. Ja sõites mõjusid mõlemad tihkelt ja tummiselt nagu see lihakäntsakas, mida pikkpoisiks nimetatakse.
Kuigi Škodas oli kokkuvõttes igavam sisekujundus, selline kuivem ja plassim, saab Citigosse ka väga soliidse mitmetoonilise salongi tellida. Sellise cityboy stiilis, pintsakliplsasele sobivalt hall-beež-šiki. Peaaegu sama uhke kui kunagistel Lancia Ypsilonidel, sellistel luksuslikel Itaalia linnaautodel. Ent kui Ypsilon oli siiski selgelt väheke praktilise objekti ja eelkõige aksessuaari segu, siis nii meie VW kui ka Škoda pole enam mingid edvistavad eputrillad, vaid nende ülesanne on teha selgeks, et 21. sajandi teisel aastakümnel polegi inimesel, kes elab suures linnas, rohkem autot tarvis kui Up! või Citigo. Või ka Mii. Meie Up!-i vedrustus oli Citigo omast veidi madalam ning Up!-il olid ka suuremad rattad all, mistõttu oli Volkswageni juhitavus Škoda omast hoopis parem ja täpsem. Ent mõlemad on väga ruumikad ja suure iseloomuga autod, mis pakuvad ääretult rõõmu. See kolmesilindriline laulab niivõrd sütitavalt ja kui tahad kiiresti sõita, siis tuleb seda ka julgelt pöördes hoida. Mis on mõnus, lõbus, vägev. Ka aus – kasutada sulle antud ressurssi maksimaalselt ära. Ja kütusekulu? See siis eriti ei suurenegi. Meie absoluutselt maksimaalses lastis masinate keskmine jäi 6 liitri alla ja kui proovisime ökonoomset linnasõitu, liigeldes autodes üksi ning vahetades käike alati üles, kui pardakompuuter seda väga optimistlikult soovitas, oli 5 l / 100 km peale kohe ka käes.
Otsa ei sõida!
Linnas on kõigil kolmel ühest suust kukkunud mudelil üks nii väikeste autode klassis täiesti pretsedenditu omadus: ükski neist lihtsalt ei oska ega suuda eessõitjale tagant otsa põrutada. Kui selle süsteemi soetad, siis võid olla kindel, et kui roolis õuna süües ees toimuvat kogemata enam nii hästi tähele ei pane või keegi su ees väga järsult pidurdab, siis teeb seda sinu auto ka. Täitsa ise. Kahju, et seda proovida ei saanud ...
Küll aga saime panna proovile mõlema auto praktilisuse ja võimekuse reisimasinatena ja ringrajaheerostena. Nagu eespool kirjeldatud, oli neli täiskasvanut ja nende pagas nädalavahetuse reisiks Hiiumaale autodes väga lahedalt sees. Probleeme polnud ei pearuumi ega jalaruumiga ei ees ega taga. Täiesti hämmastav. Need autod on kindlasti kõige ruumikamad mikroautod maailmas. Ja kuna tegu on ikkagi VW kontserni toodetega, on ka juhitavus väga tasemel. Kui Up! oli veidi madalam ja sportlikum ja Citigo pehmem ja kõrgem, siis saab tegelikult tellida veel mõne sentimeetri võrra kõrgema ja pehmema vedrustusega masinad, n-ö halbade teeolude paketiga varustatult, mis Eesti kevadesse, sügisesse ja talve pidid veelgi paremini sobima. Ja eks seetõttu oli ka Up! Käinas nii palju kiirem kui see pehmem Citigo.
Ühissõit!
Up!-i üle rõõmustades mängisid Tallinnas arenevad sündmused meile kätte võimaluse jagada oma rõõmu ka teistega. Nimelt toimus ühel heal päeval ühistranspordi streik. Liinidel oli sadade asemel vaid mõnikümmend bussi, mõni üksik tramm ja paar trolli. Terves pealinnas! Lõime Up!-ile TopGear Eesti ühissõiduki kleebised külgedele ja hakkasime tänavaid kammima, et peatustes tulutult transpordivahendit ootavaid linnakodanikke rõõmustada. Ja uurida ka nendelt, milline peaks tegelikult olema üks peamiselt linnas kasutatav auto. Kas äkki just selline nagu VW Up!?
Keda aga polnud, olid reisijad. Peatused olid kelltühjad ning vedas, et viimaks Pirita teel ühe tuttava leidsime ja peale võtsime. Raivo E. Tamm nimelt külmetas isiklikult õues ja tuli Up!-i kaema. Loe loo lõpus olevat QR-koodi ja sulle avaneb video sellest, kuidas me Up!-iga ühistransporditeenust – ikka tasuta! – osutada üritasime ning mis sest välja tuli. Ja näed ka, kuidas Up! liikuvana välja paistab.
Kartmatu!
Kui su auto on vaid kolm ja pool meetrit pikk, peaks see olema ju mingi pisike könn. Ja sina veelgi armetum äbarik. Tõtt-öelda tekib taoline tunne sageli, kui nii väikeste aparaatidega tuleb sõita. Ent Up! ja Citigo üllatasid lõpuni. Need mõjusid alati innustavalt. Ja turvaliselt. Ei tundunud iial mingi suuremast autost kokku lükatud kompromissina. Isegi Käina kardirajal, mis vaevalt lume alt välja sulas, oli mõlemaga hiiglama mõnus särtsu anda, seda elurõõmsat kolmesilindrilist kuulda ning stardist finišisse justkui purjetada.
Pärast pikka nädalavahetust nende armsate autodega ei jäänud kellelgi me suurest seltskonnast üle nentida muud, kui et tegu on ühtede üllatuslikumate masinatega viimastel aastatel üldse. Selge see, et kui keegi valmistab üle pika aja ühe tõelise sportauto, nagu Subaru BRZ / Toyota GT 86, siis on üllatus meeldiv ja suur. Ent see üllatus on seotud ootuspärasusega. Up! ja Citigo peaksid olema tagasihoidlikumatest tagasihoidlikud puhtpraktilised ja askeetlikud asjandused, ent osutusid ülimalt emotsionaalseteks ja lõbustavateks. Tõesti oli tunne, justkui oleksime tiivad selga saanud. Lendama ega hüppama masinatega ei läinud, ent tundsime end igal hetkel sajaprotsendiliselt hästi. Isegi siis, kui me need autod enesele ise ostnud oleksime. Sest need ei maksa ju mitte midagi ...
Škoda on tagasihoidlikumale ja soliidsemale inimesele ja Citigo kõlabki asjalikult. Up!, mis maksab 8565 eurot, on aga edevamale. Hüüumärk paneb Up!-i nime hääldama reipa luksatusega, tähelepanu tõmbavalt. Seat Mii on aga vististi siis nooruslikumale kliendile, juba selle nimi – Mii – on kuidagi nunnu, armas. Vahed on neil kõigil väikesed, vaid kosmeetilised. Ja noh, Škodal on tõesti esiistmete külgedel väikesed võrgukesed asjade paigutamiseks. Ning roolid ja käigukangid on vastavalt VW, Škoda ning Seati riiuleist. VW tundus vahel isegi nii stiilne, et sellesse sobiks kenasti ja ausalt üks korralik kassettmakk! Ent selle asemel saime tunda hoopiski armatuuri peale jala külge kinnituva navigatsiooniseadme ning pardakompuutri ekraani mõnusid. Sealt sai jälgida kõiki vajalikke tehnilisi näite ja orienteeruda mööda Hiiumaad. Kartmata mitte kui midagi.
Kõige vähem seda, et enesele nii väikestes autodes suurtest linnadest nii kaugele sattununa kuidagiviisi häbi teha. Või et masinad kuidagi külmas käima ei lähe või midagi sellist. Kuna mootor on nii pisike, siis toimib stopp-start-süsteem isegi külmas, suretades jõuallika miinuskraadidelgi foori all välja ning käivitades reipalt taas, kui sidurile astud. Ka ei tule end tunda närvalt, et neis autodes miskit pole. On panipaiku ja kohati efektseid viimistlusmaterjale, ning kuue kõlariga helisüsteem oli üllatavalt hea. Ei tahakski paremat. Tahaks tervet Up!-i. Või Citogod? Tegelikult mõlemaid. Ja siis Miid ...
Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!
Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!
