Punnis silmad, nagu oleks keegi neisse kui sügavatesse veeloikudesse ühe kobeda munaka heitnud, on kadunud. Nende asemel on kenade LED-sisudega peened esilaternad, sellised kissitava kiisu mukitud silmad. Kaslane ju jaguar on ja taolised silmad ühele Jaguarile ka sobivad. Tagatipuks on XF-i suunatulede oranžid buketid neis laternais veel eriti vinged ning võiksid põleda kogu aeg. Või siis tavalise suunatule-vilkumise asemel väreleda ja välgatada nagu stroboskoop träänsipeol. No vahest ju ikka võiks ...

Vägevast visuaaliast aga enam juttu jätkata väga ei saa. Sest ülejäänud XF on endiselt sama alalhoidlik ning tagaistmel on endiselt sama vähe jalaruumi kui seni. See on kui üks korralik läinud põlve Lexus GS. Neil kahel autol on ühiseid jooni palju. Need on sellised mugavad ja tagasihoidlikud diivanid. Kuigi XF on palju põnevam ja palju peenemate nuppude, valitsate ning palju puutetundlikuma kuvariga kušett (jumal küll, istmesoojenduse reguleerimiseks tuleb seda ekraani torkida suisa kolm korda!), samuti sportlikum ja väledam. See koonukohenduse saanud ehk uuenenud XF on samas nüüd nii uus, kui üldse olla saab. Ent Lexus GS – too on päris uus ja hoopis teine tera kui senine. Nii et miinus XF-i kontole.

XF-i salong on muidugi äärmiselt mõnus koht, kus lihtsalt aega veeta. Kõik materjalid on õndsalt päris. Puit on päris puit päris puu küljest metsast. Ja metallgi on peaaegu alati päris. Kahju, et see helklev hokilitter, mida Jaguar käigukangiks nimetab ning mis „nii põnevalt ja müstiliselt“ keskkonsoolist käivituse järel päevavalgele ilmub (ühes rütmis „jumalikult“, aga vahvalt tööasendisse pöörduvate ventikaavadega), on õhukesest plastist, otsekui odava Poola moosipurgi kork. See võiks olla just üks tummine terasetükk või vähemalt alumiiniumketas. Aga siis oleks see muidugi talvel ka päris ebamugavalt külm. Seda tuleb möönda. Ning kui sõidukindaid käes ei ole, võiks siis toda litrit pööritades sõrmed sinna külge ka kinni külmetada. Mis oleks hiiglama naljakas. Ja oleks isegi tore. Kui see poleks sina, vaid su sohver seal litri küljes vingumas.

HINNE - 7
Selle Jaguariga just massi hulgast välja ei paista. Selleks tuleks ikka XJ-ile küüned taha saada. Ent mõnus ja väärikas on sellega sõita ikkagi. Kahju, et Audi, BMW ja Mercedes kõiges nii ropult heal tasemel on ja nüüd ka Lexuse uus GS. Neljasilindriline diisel peaks XF-ile hästi mõjuma, ent esile tõusta on sel ikka raske.

Nagu see uuenenud XF nüüd endiselt riivamisi aadellik ja tolle 3-liitrise 237-hobujõulise 6-silindrilise diiselmootoriga ka kuratlikult kiire on, puudub sel (kui need suunatulede lillekesed esilaternais välja jätta) ikka veel suurem sära ja elurõõm. See on kõige igavam Jaguar, aga ehk ka kõige asjalikum. Ehk hoopis müügihitt, sest XF on ka kõige kättesaadavam. Õigupoolest peaks selle loo põhiuudis puudutama hoopis nüüdsest XF-i valikus olevat 4-silindrilist 2,2-liitrist 193-hobujõulist diiselmootorit, mis pakub keskmiseks kütusekuluks ametlikel andmetel 5,4 l / 100 km ning maksab 44 580 eurot. Mis on ju super. Täiesti võrdväärne konkurent Audile, BMW-le ja Mercedesele ning Lexusele. Kuigi ega 6,3 l / 100 km, tolle 3-liitrise diisli näitaja, ka paha pole. Vägagi hea. Eriti mõnus on 500 Nm abil 7,1 sekundiga 100 km/h rauda saada ning end samas jaguarilikult mugavalt tunda. Ning mitte enam muretseda, et selle uhke esivõre kõrval mingid lollakalt punnis silmad kogu mängu ilu ära rikuvad.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!