Top Geari TEST: Fisker Karma - teo ja tagajärje teadus
Tänu traditsiooniks muutuvale Tallinna – Monte-Carlo elektriautorallile saab ka TGE testida TopGeari poolt mullu aasta luksusautoks nimetatud Fisker Karmat ennast. See on üks eriline auto, juba sünnist saati legend ega aegu ilmselt iial. Ja puha naabrite värk. Henrik Fisker on nimelt taanlane ja kuigi Fisker Automotive’i peakorter asub USA-s Anaheimis, toodetakse neid pistikühendusega hübriide meile hoopis lähemal, Valmet Automotive’i tehases Soomes – Uusikaupunkis. Kuigi seesama tehas on tootnud juba üle paarisaja tuhande Porsche Boxteri ja Caymani, osutus Karma ka nõnda hea kvalifikatsiooniga personalile korralikuks pähkliks – pole naljaasi asuda tootma enneolematut uue tehnoloogiaga autot. Raskusi on esinenud, kuid see masin, millesse ma täna istuda saan, on põhjanaabrite juures küll imehästi kokku pandud.
Taani diskreetse disaini juured
1963. aastal sündinud härra Fisker kasvas üles, nautides Taani kuulsat disaini, ja sai ise juba üsna pea autotööstuses tuntud tegijaks. BMW-s lõi ta fantastilise neoretrorotsteri Z8 ning disainerina Aston Martinis DB9 ja V8 Vantage’i. Aga kaua sa ikka vastu pead firmas, kus uusi mudeleid juurde ei tule ja põhiülesanne on disainida uuemaid käepidemeid või küljepeegleid, eks? Selline see lõpp seal Aston Martinis oligi. Tasapisi hakkas hr Henrik olemasolevaid asju ise ümber kujundama. Mercedes-Benz SL-ist sündis Fisker Tramonto ja 6-seeria BMW-st sai Fisker Latigo. Fisker Automotive sündis 2007. aastal ja aasta hiljem oli Detroiti autonäitusel juba Karma ise ideeautona väljas. Tootmine pidi algama aasta hiljem, tegelikkuses jõuti niikaugele siiski alles eelmise aasta oktoobris.
Ja see masin ei ole enam millegi muu põhjale rajatud ega kellegi teise nägu. Fantastiliselt ilus luksusauto võib eri nurkade alt ehk veel Aston Martinit meenutada, või ka Maseratit, eestvaates ehk midagi ka jaapanlaste veidrikult Mitsuokalt, kuid tegelikult on Henrik Fisker võtnud eeskujuks liivadüünid kõrbes ja leidnud kujundeid ründava gepardi muskulatuuri rombikujuliseks graafikaks muutes. Nii kõlab asja ametlik lugu. Ja Tallinnast startinud ralli reas peavad Pärnust vastutulijad autot isegi uueks Ferrariks.
Karma on küll tohutult suur, kuid kätkeb kõvasti sportautolikkust. See on tohutult lai, aga väga madal. Jalas pöörased 22-tollised veljed. Talveks pakutakse, muide, lamelle ei rohkem ega vähem kui 21-tollistele velgedele. Kõik ju teavad, millised on meie teed ja tänavad ja mis tunde tekitab selliste velgede nägemine auto all, kuid see tunne ununeb kohe, kui sõitma asuda – põhjanaabrite juures on koostatud niivõrd mugava vedrustusega limusiin, et hambad ei plagise suust, isegi mitte Toompea künklikul munakiviteel! Mitte kordagi ei meenu salongis, et all on niivõrd suured vankrirattad. Ainuke probleem on see uskumatu laius – nii kitsastel vanalinnatänavatel, parkimismajades kui ka kesklinnas jõhkralt kolmerealiseks joonistatud algsetel kaherealistel teedel. Küljepeeglitestki paistavad vaid ülilaiad tagumised rattakoopad.
Karma ninas on kaheliitrine turbobensiinimootor, kuid see ei käita autot. Karmas ei saa kordagi kohapeal seistes gaasitada ega teha rohelist tuld oodates gaasipedaaliga änn-änn. See mootor ei ole käigukasti ega ratastega ühendatud, vaid käitab generaatorit, mis laeb liitiumioonakusid. Aga see auto on ka pistikühendusega hübriid, nii et akusid laadida saab ka otse seinakontaktist. Sestap sobis see elektriautode rallil auga osalema.
Auto on kergel alumiiniumraamil, ülikerge on ka bensiinimootori katet kergitada, seegi puhas alumiinium, kuid kõik kokku, koos akude ja kolme mootoriga, on ikkagi tervelt 2404 kg. Elektrimootoreid on tagumiste rataste juures kaks, kummalegi üks. Kui bensiinimootor tuleb (appi laadima), on maksimaalselt võimalik kätte saada 403 hobujõudu, mis viib selle raske laeva sajani 6,1 sekundiga. Ainult elektri jõul on kiirendus 7 sekundit – pole sugugi palju kehvem. Tippkiirus on 200 km/h juures elektrooniliselt piiratud. Bensiinimootori uhked summutiotsad paiknevad esirataste taga. Ahtris, kus need muidu asetsema peaksid, on kroomjad rombid – need klapid töötavad viledena, andmaks lähenevast masinast viisakalt märku. Suurel kiirendusel on salongigi sellist reaktiivlennuki õhkutõusu vihinat veidi kuulda.
Reaktiivivilin sobib ulmeliselt kauni ja mugava salongi fooniks suurepäraselt. Keskkonsool jookseb kõrgelt tagumiste istmete vahele välja – need on akud. Kohati kaetud läbipaistva materjaliga, millel kuivanud puulehtede kujutised. Sealt alt kumab läbi eri valgusjoontega akude plokk. Kõik salongimaterjalid on väga ökoloogilised. Kõrgeim varustustase kannabki väga tabavat nime EcoChic. Luksuslikult mugavad istmed ja armatuurlaud ning rool on kaetud peopesa all müstiliselt mõjuva materjaliga – nagu samssnahk, mida see siiski pole, sest selle auto tarvis ei ole tapetud ühtegi looma ega nopitud kasvavat taime. EcoSporti variandis on nahka imiteeriv materjal, see siin on aga taaskasutusmaterjal, mis saadud vanade T-särkide ja teksapükste ümbertöötlemisest. Kõik plastdetailid on toodetud vanast plasttaarast. Puitehisliistud on küll päris puit, kuid mitte auto salongi kaunistamise jaoks maha raiutud, vaid saadud kas uppunud puutüvedest või metsatulekahjude järel püsti jäänud surnud tüvedest. Päikese käes heiklev välisvärv ei ole metallik, vaid DuPonti vee baasil tehtud värv, milles sädeleb jällegi taaskasutatud materjalina peenestatud vana klaas. Kõik on nii mugav, nii ilus nii hubane – tekib tunne, et istud otse ema süles, väga ilusa ema süles.
Elektriliselt liikudes on rooli taga ekraanil kiri Stealth, ja nõnda on võimalik liikuda 83 km. Rooli taga on ka käiguvahetuslabad. Siin saab aga vasakpoolse labaga tuua appi bensiini jõul töötava generaatori ning ekraanile ilmub kiri Sport. Ja siis lisandub läbisõidule veel oma 400 km. Akusid laetakse ka võimsate Brembo piduritega selle kiire laeva väga konkreetsel peatamisel ja veidi aitab kaasa ka katusel asuv suurim päikesepatarei, mis seeriatootmises autodel üldse leidub. Samas annab see voolu ka päikese kätte jäetud auto konditsioneerile salongi jahutamiseks. Aga parempoolne laba rooli taga? Sellega saab autot mootoriga pidurdada, mis regenereerib samuti energiat. Käike ei ole, Drive-nupule vajutades viib teid edasi variaator.
Kui varem oli Toyota Prius Hollywoodi staaride hulgas moeröögatus, siis nüüd on see keskkonnasõbralik, 2,1 l / 100 km keskmise kulu ja vaid 51 g CO2 / km emissiooniga luksussportauto juba ka Leonardo DiCapriol ja Justin Bieber kroomis enda oma suisa üle, et veelgi rohkem silma paista. Ameerikas on selle kõige hinnaks 95 500 dollarit, Euroopas umbes 100 000 eurot. Eks siis ole omanikel näha, kas järgmises elus on veel karmavõlga või tiksub pärijate kontodelt maha hoopis Karma võlg.
