Kartsin ja isegi lootsin, et Malibut võiks hakata hellitlevalt Volgaks nimetama, ent võta näpust – pole siin miskit maavillast, üleüldse mitte miskit maakalikku ega villast, nagu kolhoosiesimeestele ehitatud Volgades alati olemas oli. Malibu pole ka ehmatavalt suur USA-raua ront, vaid just täpselt see õige. Selline Opel Insignia masti masin.

See on üks väga korralik luksussedaan, mille hinnad algavad juba 18 100 euro pealt. Uskumatu, aga tõsi! Chevrolet juba oskab oma mudelitele peibutavat hinda panna, ent asi pole antud juhul isegi mitte ainult hinnas. Malibu näib olevat absoluutselt kõiges hea ja isegi väga hea. Selles on palju ruumi, see näeb täitsa kena välja, on mugav sõita, samas 2,4-liitrise bensukaga ka kiire ja kahe summutitoruga taga isegi edev. Salongist rääkimata, mis on päris edevuse tipp, olgugi üsna vanamoodsas kastmes. Ning kohal on ka Chevydele tunnuseks kujunev naviekraani taga asuv panipaik. Taoline on ka Orlandos, mis on teatavasti soodsaim ning mõnes mõttes ka parim seitsmekohaline, mida praegu saab osta, ning taoline on nüüd ka Malibu ekraani taga. Mugav. Pista sinna oma Statoilist ostetud saiakesed, näiteks.

Keskkonsool ise on küll kujundatud tõesti vanamoeliselt, ent näib, et seda on tehtud teadlikult, kuna kõiksuguseid nikliseid ja läikivaid elemente on autos mujalgi. Lahedad on naviekraani palistavad nupud, mis pole klahvid, vaid reageerivad vaid puudutusele. Ja sellelt ekraanilt vastu vaatav pilt kogu menüüdeni välja on äärmiselt värvikirev. Et oleks ikka uhke värk, eks! Samuti on uhked ventilatsiooniavad, mis valguvad pikkadeks disainielementideks, ning uhke on ka käigukangi ümbritsev pinal, mis helgib hõbedaselt. Naljakas on vaid neid käike otse selle käigukangi nupu tipus asuvate pluss- ja miinusklahvide abil vahetada. Või mis naljakas – täitsa ebamugav, tegelikult. Ja tarbetu. Sest Malibu vahetab neid käike juba ise ka täiesti küllaldase kiirusega ning vägagi sujuvalt.

Sõit Malibuga on esindussedaanile ja luksusautole vastav – äärmiselt vaikne, tõesti nagu Mercedeses eneses. Ja kiirendust jagub, kuigi automaatkastiga varustatud 2,4-liitrise bensuka 0–100 km/h aeg on tervelt 10,2 sekundit. Mida on tegelikult liiga palju. Manuaaliga on asi natuke parem (9,5 s) ning ka keskmine kütusekulu langeb 8 pealt 7,8 liitrini 100 km kohta. Seda pole küll vähe, ent auto on ka ise päris suur, ning mõelge nüüd uuesti, kui vähe see tegelikult maksab ja kui uhke välja näeb! Ees on mugav istuda ja ka tagaistmel on kõvasti ruumi ning pakkidele on ahtris tervelt 545 liitrit.

Kõik on hea, ent kiirem ja säästlikum ning vähem saastavam võiks Malibu küll olla, ses mõttes ta Mercedesele vastu ei saa, ent ei peagi saama, kuna mersu maksab mitu korda rohkem. Ja jutul lõpp. Õnneks ei üritagi Chevy siinkohal midagi mercedeslikku järele ahvida ega ole ka läinud sellele libedale teele, et ameerikalikku Malibut valmistada, vaid on mõelnud demokraatlikult terve planeedi inimeste peale, keda kättesaadava hinnaga esindusauto võiks huvitada. Tulemuseks on suurepärane masin, mida Eesti teedel ohtralt näha loodame. Sellise valiku eest võiks isegi kiita, sest väga õige on kulutada autole ju vähem, kui on võimalik hea masin kätte saada juba mõne sendi eest. Milleks nuumata luksusautodele keskendunud tootjaid, kui suudad margitruuduse või pimestava -ihaluse alla suruda ning astuda, pea püsti, sisse Chevrolet’ kauplusesse?

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 2,9 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!