Top Geari PIKAVINNATEST: Nissan Juke - väike väänik

Nii, nagu ei saa me läbi Lätita, ei anna ka see Nissani väike väänik meile asu ja pakub ikka ja jälle kõneainet. Seda ka siis, kui pole tegu imeteo Juke-R’iga, vaid ikka selle kõige tavalisemaga. Nüüdseks on teada, et Juke on Lätis eelmise aasta kõige müüdum auto. Üldse! Läti naiste lemmik. Aga miks küll või kuidas siis nii? Siit Eestist vaadates tundus küll, et sellest väikesest veidrikust kujuneb täielik nišitoode, selline noortele mõeldud auto, mis tegelikult erilisi müüginumbreid näitama ei hakka.

Minu jaoks oli Juke algusest peale täielik ehmatus ... Üks mu tuttav teatrikunstnik sõnastas asja väga osavasti: see auto ei ole ilus, sest näeb välja nii, nagu poleks suudetud otsustada, mis sellest teha tahetakse, ja välimuses puudub aktsent, kuna kogu see teos koosnebki ainult aktsentidest. Kui juba Zaporožetsit hakati Küürakaks kutsuma, siis see oleks ju täielik Quasimodo valmis! Tagumised rattad jookseks nagu küürule järele ja ega see tagatulede vähisõra kuju mulle juba uue Z-i juureski meeldinud. Turi tõuseb ettepoole nii kõrgele, et esiklaaski ei ulatu katuse ülaservas lõppema, vaid katuse serv jookseb kaldu allapoole tagasi, nagu veoauto tuulesuunajad kabiini kohal. Rattakoopa laiendid külgedel on ilmselgelt ülepakutud ning eestvaade oma täiesti kokkusobimatu kolme eri tulede reaga täielik puder ja kapsad. Mingid veidrad vesivillid kapotikaane peal, liiga suured päevasõidutuled ja liiga väikesed udutuled ...

Järgmine üllatus: minu käest hakati aina sagedamini küsima, kas ma selle uue Nissaniga oled juba sõitnud – et ilgelt lahe näeb välja! Heh! Ilgelt lahe? Jee! Jee? Kunagi liikus Moskva kohvikus ringi näitleja Mauri Raus, kes alatasa neidudele bassihäälselt kõmistas: „Mind võlub sinu vastikuse võlu!“ Nii siis ka Juke'iga? Nüüd, kus kõik TGE lugejad on näinud Juke-R’i, teavad kõik, milline võib välja näha tõeliselt lahe auto, aga see, tava-Juke? Veider, et ta kellelegi nii märkimisväärselt meeldiv sai olla. Ja et lätlased kohe kuhjadega seda küürakat ostma tormasid? Ja Eestiski, üllatus-üllatus, tuleb mulle selle pika testi jooksul Juke‘sid tihtilugu vastu ...

Selge – väljanägemise poolest ta siis meeldib teistele inimestele – siinmail näen ka mehi roolis, pole ainult naiste lemmik. Aga kui välise juurest edasi süüvida? Pakiruum on küll selline, et lastega lätlannadele see auto meeldida ei saaks – vankrit ega käru siia naljalt ei paiguta. See on üks kõrgel asuva põrandaga väga väike ruum. Ja luuki on päris ebamugav sulgeda – istud rooli taha, ja jälle selgub, et luuk on lahti jäänud.

Salong on ka üsnagi veider – armatuurlaud näib olevat kaetud pehme materjaliga, aga see on silmapete. Ka uksi katab selline kõva ja klobisev plast. Keskkonsool on tehtud mootorratta sadula ja bensupaagi kujuga. Sadulana mõjuv käetugi on taas lihtne ja logisev plastkarp, nagu mõnest lihtsamast Daciast pärit, ja et sinna kätt toetada, peab selle julgelt kuhugi tahapoole asetama. Samas on selle toe alt turvavööd kinnitada ebamugav ja istmesoojenduse nuppudele pääseb ka ligi ainult siis, kui käetoe püsti üles väänad. „Tsiklipaagi“ keskelt kõrgub üpris kole automaatkäigukasti valitsa varre otsas olev junn. Kuigi tänane auto ei ole nelikveoline, on siingi olemas L-asend, ehk aeglaseks kulgemiseks mõeldud valik.

Head:

Hea nähtavus

Hea manööverdamisvõime

Maanteel uimasena tundunud mootor linnas krapsakalt kasutatav.

Vead:

Veider välimus.

Pimedas häirivad tuledemullid kapotil.

Vihmaga täiesti kasutu tagurduskaamera.

Väga väike pakiruum, halvasti suletav luuk.

Armatuurlaual on pisike naviekraan, kus ka tagurduskaamera pilt. Vihmaga on kaamerapilt veetilkadest moonutatud, samas, tagaklaas jääb vähemasti linnavahel vihmaga sõites täiesti kuivaks. Küljepeeglid on tohutult suured ja näitavad lausa auto tahagi. Ka tagumiste istmete äärmised peatoed ei häiri tahavaatepeegli ekraani. Ja nii väikeses autos on taga konkreetselt kolm istekohta. Nähtavus seega hea, aga öösel – mida pimedam, seda rohkem häirivad mind need kapotil hõõguvad tuledemullid. Leian end sõidu ajal peilimas, kas musta teibiga oleks võimalik neid vesiville kuidagi seestpoolt kinni katta.

Naviekraani all on aga kliimaseade ja sõidumeetodite valik ühes paneelis – ühed ja samad lülitid valgustuvad eri režiimides erinevate kirjete või sümbolitega. Drive-mode on kas Normal, Sport või Eco – ja ekraan, mis pleksiklaasi taga kumab sellistes värvides nagu nõukaaegsed limonaadietiketid, näitab teile, kui öko te olete või siis kui sportlik. Sport-režiimis saab tõmbe ja kurvide keskel g-jõu graafikut imetleda.

Linnavahel on Juke piisavalt krapsakas ja väga mõnus manööverdada. Tundub, et võib lausa kohapeal ringi pöörata, ja teiste vahel parkida on imelihtne ning eks selline asi võlubki naisjuhid ära. Õlakõrguselt algavate küljeakendega on istumine turvaline nagu sügavas vannis, kuid vaade on uhke, tavasõiduautodest kõrgemal. Ja sealt näeb seda ka, kuidas sind ja su autot vahitakse.

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!

Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!