PUNNVÕRRIDE LE MANS: TopGeari tiimi ööpäev sadulas, pärast oiates ja longates koju

 (4)
Kolm viimast ringi TopGeari tiimi pardakaamerast.

TGE tegi ajalugu ja osales maailma esimesel punnvõrride 24 tunni sõidul. Peatoimetajal valutasid pärast kõik kehaosad peale juuste, aga kogemus oli seda väärt.

Laupäev, 27. juuli. Soe ja vaikne suveõhtu. Mustvee Statoili tanklas on just peatunud bussitäis ekskursioonil olevaid pensionäre, et lonks kohvi võtta. Siis saabub tanklasse valge Peugeot Boxer. Kaubiku uksed lähevad valla, kuid kedagi välja ei tule. Küll aga hakkab kostma oigeid ja ägisemist. Pensionärid pööravad vaatama ning mida nad näevad? Autost ukerdab välja kaks keskealist meesterahvast. Pealtnäha täiesti terved, aga millegipärast lonkavad nad mõlemat jalga korraga ja liiguvad nii vaevaliselt, nagu oleksid äsja ratastoolist põgenenud.

Need on TopGear Läti peatoimetaja Ilmārs Līkums ja TopGear Eesti peatoimetaja Toomas Vabamäe (ehk mina). Mõni tund varem olime lõpetanud Top Geari rahvusvahelise tiimi koosseisus (koos meiega veel Raivo E. Tamm ja Andres Põldver) maailma esimese punnvõrride 24 tunni sõidu ja nüüd põeme seda täiel rinnal. Meie hädad ei piirdu kõndimisega. Mul näiteks on käed nii nõrgad, et Boxeri lükandust tundub peaaegu võimatu avada. 

Seotud lood:

Selline on siis ühe avantüüri lõpp. Aga algas asi niimoodi.

Kui me kevadel TGE motolisa tegime, kirjutas punnvõrride kestussõidu karikavõistluste peakorraldaja Aimar Parm sellest spordialast toreda loo. Muuseas uurisin, kas tuleks kõne alla Baltimaade Top Geari tiimi osalemine ööpäevasõidul. Ehk suudavad korraldajad mõne masina leida ... Ja neljanda võistkonnaliikme, kes punnvõrrindusest natuke teab.

Leitakse nii üks kui ka teine! Paraku hüppab Leedu Top Geari boss Renaldas Gabartas alt ära – ta pole elus kordagi punnvõrriga sõitnud. Õnneks on meie kauane kaasautor Raivo E. Tamm kohe nõus vakantse koha täitma. Top Geari tiimi neljas liige Andres Põldver on aga mees, kelle ees me kõik maani peame kummardama. Mitu-mitu korda. Mis siis, et ta ainsatki ringi ei sõitnud. Mehaanikuna hoidis tema meie sõidukit elus ja abistas veel umbes kümmet tiimi. Kes kunagi punnvõrriga kokku puutunud, kujutab töömahtu ette.

TopGeari tiimi möödasõidud:

Nende masinate kõiki kapriise on võimatu ette näha, valmistu kui tahes hästi. Meie hädad algavad juba viie ringi järel, kui Raivo saabub boksi, võrr käekõrval. Mootor jäi lihtsalt seisma ja esimene remondipaus kestab üle 50 minuti. Siis käib jõuallikas mõnda aega korralikult, aga kolme ja poole sõidutunni järel tuleb pikem remont ette võtta.

Olukord kisub kriitiliseks. Ööpäevasõidul tulemuse kirjasaamiseks peab iga tunni jooksul läbima vähemalt ühe ringi. Kui viiendast tunnist on juba üle poole möödas, aga Andres järelejätmatult putitab, lähevad kõigepealt ärevile naabertiimi neiud. Nad soovitavad meil võrr käekõrvale võtta ja üks tiir lükata, et selleski tunnis oma ring kirja saada (niisugust asja reeglid lubavad). Üritan Andreselt pärida, kas ta jõuab enne täistundi valmis, aga tema ainult nohiseb.

Olen juba peaaegu leppinud tõdemusega, et minu elu esimene ööpäevasõit lõpeb kuulsusetu katkestamisega, kui Andres püsti hüppab, käed puhtaks pühib ja teatab: „Roni võrri selga ja tee üks tiir ära!“ Tal on viga – koolnud kondensaator – üles leitud ja kõrvaldatud, aga töö tahab veel lõpetamist.

Teengi ringi ära, Andres sätib kõik lõplikult paika ja võistlus võib jätkuda. Aga esimesest viiest sõidutunnist oleme üle kolme paigal seisnud. 

Väino Laisaare muljed rajalt ja raja kõrvalt:

Loe veel

Vahepeal on väljas pimedaks läinud. Mõni rajalõik on ka valgustatud, samas tuleb sadakond meetrit võsavahelist rajaosa läbida täielikul „pimelennul“. Võrridel peavad töötavad tuled küljes olema, kohtunikud jälgivad nende olemasolu tähelepanelikult ja „pimesikud“ kutsutakse boksi. Kuid selliseid esitulesid, mis ka rada valgustavad, oli ainult paaril-kolmel võrril (meie oma nende hulka ei kuulu), ülejäänud tähistavad lihtsalt sõiduki asukohta. 

Ent minu ringiajad pimedas aina paranevad! Võrr sai ju korda ning jahedam ja niiskem õhk meeldib mootorile. Et teepinda näha pole, ei häiri mind üldse. Leian omale raja servast orientiirid ja sõidan nende järgi. 

Tee mittenägemine võimaldab ka mitte näha igasuguseid jamasid, mille peale valgel ajal rakendus alalhoiuinstinkt. Näiteks võsavahelises rajaosas on ideaaltrajektooril negatiivse kaldega koht ja seega oht libisema hakata. Valges üritasin sealt seest- või väljastpoolt mööduda, pimedas aga põrutan otse. Midagi halba ei juhtu. Teadmine, et ühest või teisest kohast pääseb täishooga läbi, on võidusõidus võimas relv.

Teeme öösel pikemaid vahetusi, et järge ootavad tiimikaaslased saaksid paremini välja puhata. Minu 37-ringine vahetus aga saab ootamatu lõpu, kui ma ühest aeglasemast kaasvõistlejast mööduma hakkan ja too mulle ette keerab. Võib-olla ta tõesti ei näinud mind tulemas, ehkki koht oli valgustatud. Aga võib-olla ta lihtsalt vääratas lahtisel kruusal. Õnneks juhtub kõik väikese hoo pealt ning nii piirduvad vigastused minu marraskil põlve ja võrri murdunud pedaaliga. (Teine kokkupõrge oli mul juba varem, raja kõige kiiremal ja seejuures üsna pimedal lõigul, kus möödasõidetav samuti ootamatult suunda muutis. Mingi ime läbi õnnestus siiski püsti jääda.)

Üritan avarii järel ka natuke magada, aga suigatan vaid paariks minutiks. Huvitaval kombel ei teki ka hiljem kõikematvat unelainet, ehkki magamine piirdub keskpäevase paarikümne minutiga rannatoolis. Füüsiline väsimus annab küll tunda, sest üle heinamaa kulgev rajalõik raputab pööraselt – punnvõrril teatavasti tagavedrustus puudub ja esivedrustus on rohkem moepärast. Lisaks pole mul õigeid sõidukindaid ning niigi libe gaasipide kipub just heinamaal käest lipsama. Aga vaimset väsimust, mis võidusõidul kõigepealt ligi hiilib – ühtäkki hakkavad kurvid ootamatult saabuma ning mõnikord ununeb pidurdamine ära –, ei teki kordagi.

Väino Laisaare muljed rajalt ja raja kõrvalt:

Hommikul kell kuus saab pool võistlust läbi. Nüüd on taas valge, aga see-eest udune. Mis tuleb ainult kasuks – õhtul hirmsal moel tolmanud rada trambitakse kohati kõvaks nagu asfalt. Ühest küljest valmistab teadmine, et oleme juba 12 tundi välja kannatanud, kahtlemata rahuldust. Teisalt ei paista perspektiiv veel 12 tundi sadulas rappuda sugugi meelitav. Esiteks väsimus alles koguneb ja teiseks saime remondi pärast esimesest kuuest tunnist üle poole niisama luhvtitada.

Võrr käib nüüd korralikult, aga mitte enam nii teravalt kui öösel. Kas rikkus kukkumine midagi ära või mõjub tõusev temperatuur, aga ringiajad venivad pikemaks. Ent pidev liikumine kergitab meid tabelis tasapisi ülespoole. Kui esimese tunni järel oleme 56 startija seast alles 51. kohal, siis poolel maal juba 42. Ja keskmiselt kerkime edaspidigi ühe koha kahe tunni peale.

Millalgi keskhommikul on sõidust saanud samasugune tuim rutiin nagu kuskil tehases konveieri ääres mingeid priboore kokku ladudes. Ronin sadulasse, sõidan oma kolmveerand tundi, tulen maha. Vaatan, kuidas tiimikaaslased rajale lähevad ja tagasi tulevad (raja äärde enam eriti ei kisu), ning tsükkel kordub algusest peale. Käed on küll järjest tuimemad, villide ümber tuleb paberteipi kerida ja tagumik tulitab mis hullu, ent muidu pole viga.

Viimase koha saanud võistkonna tegemised:

Ühtäkki selgub, et finišini on jäänud vaid tund. Ilmārs, kes on vahepeal teinud kangelasliku 45-ringilise vahetuse (tund ja 22 minutit!) tuleb maha ning rajale läheb Raivo. Poole tunni pärast peaks ta boksi naasma ja veel pool tundi hiljem peaks mulle langema au punnvõrr number 5 ruudulipu alt läbi juhtida.

Raivo läbib ringe stabiilses tempos, mina istun telgis ja kogun jõudu oma viimaseks etteasteks. Ent siis saabub telki Raivo kaasa Helena ja teatab, et mees pole tükk aega mööda sõitnud. Lõpuks ilmub Raivo siiski nähtavale, olles võrri käekõrval lükanud peaaegu terve ringi. Andres asub jälle mootori kallal nõiduma.

Kurat, seda nüüd küll tarvis polnud! Hüva, me oleme teinud igas tunnis vähemalt ühe tiiru nagu kord ja kohus. Aga kui finišilipu alt jääks läbi sõitmata – justnimelt sõitmata, sest lükata oleks ülimage, kuigi reeglitepärane –, rikuks see kogu mulje ära. Ent Andres on seegi kord ülesannete kõrgusel.

Kakskümmend minutit puudub kuuest, kui ma viimast korda võrri selga kargan. Mootor ei taha kuidagi käia, eriti just heinamaalõigu viimases osas, ja mul kõliseb kõrvus juba paar tundi varem Andrese poolt lendu lastud lause: „See teeb nii paha häält, et keps võib kotti minna.“ Ja silme ees hõljub kujutis naaberboksi võrrilt pärit endisest kolvirõngast, mis žiletitera moodi õhukeseks kulunud.

Hoian maksimaalset võimalikku tempot, et mitte lohakaks muutuda, ning kuulan iga mootorist kostvat heli. Ehkki mu edasiliikumine pole just teab mis kiire, on paljud veelgi aeglasemad. Ööpäevane pingutamine on neid rohkem räsinud kui meid. Meil on ka emotsionaalselt kergem: algus võis ju untsu minna, ent kui lõpp on hea, on kõik hea.

Aja kulg näikse järjest aeglustuvat. Iga kord finišikellast mööda sõites rehkendan läbida jäänud ringide arvu, ent neid on ikka lohutult palju. Kui aga kell näitab 23:57 (sõidu algusest), jagan ära, et algab eelviimane ring. Mootor tuksub endistviisi, mitte just väga innukalt, aga järjekindlalt. Oleme vist pääsenud! Tagasirgel on rahvast nagu Tour de France’i raja ääres, löön publiku hulgast välja sirutatud kätele patsi. Eelmistel ringidel ma seda teha ei julgenud, vara veel hõisata ...

Järgmisel korral finišikaare alt läbi sõites näen kellal numbreid 23:59. Nüüd on tõesti tehtud! Vist. Aga tempot ma ikkagi alla ei lase, sest ... Viimasel ringil möödun kolmest konkurendist, kes oma võrri käe kõrval finiši poole trügivad. Mõni minut tagasi arvasid nemadki, et kõik on tehtud ja sõit kohe läbi.

Tagasirge, heinamaa, võsavahe. Veel viimased kurvid, finišivärav paistab, ruudulipp!

Tehtud!


Rajast

Ida-Virumaal Maidla mõisakompleksi servale maha pandud ringi pikkus on peaaegu täpselt kilomeeter. Sellest umbes 200 meetrit on korralikku asfalti, umbes 400 meetrit kruusa, lagunenud asfalti ja betooni ning umbes 400 meetrit heinamaad. Muude punnvõrrivõistlustega võrreldes tehti rada suhteliselt lihtne, et sõitjaid ja masinaid mitte väga kurnata. GPS-iga mõõdetult saan ma tippkiiruseks 44,8 km/h. Parim ringiaeg – 1.36,276 – fikseeritakse öösel poole kolme paiku ja teeb keskmiseks kiiruseks umbes 37,4 km/h. Võrdluseks – tehnikute klassi kiireim võrr (number 22, ühtlasi ka üldvõitja) läbib oma parima ringi ajaga 1.11,700.

Ööpäevane sõit lõhub kruusalõigu korralikult ära ja mida aega edasi, seda rohkem on seal lahtisi kive. Heinamaa aga tambitakse tänu õhtul maha tulnud kastele ja hommikuudule kõvaks nagu asfalt. Kurvidesse moodustuvad roopad, nii et sõita saab nagu trammiga, mingit ohtu trajektoorilt kõrvale kalduda pole.

Rada on küll kitsas, kuid sõitjad harukordselt viisakad. Tagasirgel sõidetakse teinekord lausa neljakesi kõrvuti, seejuures väga erinevate kiirustega.

Valmistumisest

Andres Põldveri ette valmistatud punnvõrr numbriga 5 võistleb Levala Motoklubi värvides pidevalt kestussõitudel ja selle ettevalmistamise kvaliteedis pole põhjust kahelda. Sõitjate ettevalmistuse tase on aga vägagi erinev. Mina istusin punnvõrri lenksu taga viimati millalgi 1978. aastal. Päev enne Maidla võistlust käin ära Levalas, et sõidumaitse uuesti suhu saada. Teen sealsel rajal umbes viis ringi ja panen korra põlvegi maha. Erilist enesekindlust see just ei süsti, aga õnneks on võistlusrada Levala omaga võrreldes lihtsam.

Maidlasse jõuame koos Läti kolleegi Ilmārsiga nii hilja, et treeningsõidud jäävad meil tegemata, ainult Raivo jõuab mõne ringi läbida. Alles võistluse käigus saame teada, kuhu rada kulgeb.

Remondist

Trennis kukkumine on küll kerge, ent ilmselt saab parempoolne pedaal siiski kannatada – miks muidu ta meil neli korda küljest murdub (tõsi, üks kord kukkumise tõttu). Aga ka ühe pedaaliga saab rahulikult edasi sõita.

Öisel ajal kipuvad võrri tuled kogu aeg ära kustuma ja neid tuleb pidevalt boksis turgutamas käia. Kui esituli lõplikult laguneb, paneme kiivri külge otsmikulambi. Ent siis annab otsad ka tagatuli. Nüüd keerame otsmikulambi tahapoole ning Andres tõmbab suure kandelambi kleeplindiga lenksu külge.

Punnvõrrinduse lahutamatuks osaks on karburaatori reguleerimine sõidu ajal. Meie teemat eriti ei valda (vähemalt algul) ja seetõttu peame mitu korda võrri käekõrval boksi lükkama. 

Murelapseks on veel sadul. Selle vedru murdub pooleks juba võistluse algfaasis ning mida edasi, seda valusamaks istmik jääb. Õnneks on Andresel kaasas varusadul ning kui see hommikul paika saab, muutub ka sõit mugavamaks.

Tolmuse raja tõttu tuleb vahetada õhufiltrit ja seda teeb Andres enne, kui me asja vajadusest arugi saime. Ent hiljem hakkab filter end vibratsiooni peale peale kinni keerama, küttesegu muutub liiga rikkaks ja mootor kipub seisma jääma. Lõpuks tõmbame filtri korpuse raamitoru külge kleeplindiga kinni ja probleem kaob.

Pidurid on punnvõrridel nõrk koht. Õnneks on rada selline, et ka pidurdamata saab rahulikult hakkama. Nii et kui me viimased viis tundi üldse piduriteta sõidame, ei muutu sellest õieti midagi.
Üldiselt on punnvõrride töökindlus aga rabav – 56 startijast jätab sõidu pooleli vaid üks.

Konkurentidest

TGE hõikab pressiteates välja, et eesmärgid on a) finišeerida ja b) seejuures TV3 tiimi edestada. TV3 võtab väljakutse vastu ja teatab, et kui me peaksime neid edestama, väntavad nad punnvõrriga meie auks ühe lisaringi, lauldes samal ajal, et Top Gear on parem kui TV3. No ja loomulikult peame väntama ja laulma ka meie, kui alla jääme. 

Paraku jõuab see info TGE postkasti nii hilja, et saame oma kohustusest teada alles võistluselt naastes. Seega jääb väike võlg kripeldama, sest rajal me telemeeste vastu ei saanud. 

TV3 lööb oma trumbi – töökindluse – letti kohe esimesel sõidutunnil. Nende raudvara Feliks Undusk kukub pahasti küll juba teisel ringil, ent remondipausi ja sõitjavahetuse järel suudavad nad ikkagi esimese tunniga 13 ringi läbida. Meie oleme samal ajal hädas tõrkuva mootoriga ja ringe koguneb vaid viis. Umbes samas vaimus kulgeb kogu võistlus. Sõidu viimasel veerandil õnnestub küll kaotust tasapisi vähendada, aga seks ajaks on rong ammu läinud. Lõpuks saavutab TV3 622 ringiga 28. koha, meie läbime 524 ringi ja saame 36. koha. Eneseõigustuse korras võime öelda, et kiireimate ringide võrdluses oleme kõvasti paremad: meie 1.36,276 vastu on telemeestel panna vaid 1.40,643. 

Üldvõitjad, tiim #22, läbib ööpäevaga 965 ringi (ehk umbes sama palju kilomeetreid). Seejuures peavad nad veel viimasel sõidutunnil keevitama murdunud raami. Teise koha saanud #34 jääb võitjast maha umbes poole ringiga. Meie ehk standardklassi parim on tiim #20 oma 862 ringiga.

Sõitjate hulgas on eestlaste kõrval ka üks lätlane (meie tiimis), üks hollandlane, üks sakslane ja kaks soomlast. Viimaste Papatunturi tiim võistleb üksi vabaklassis, kuna sõiduriistaks pole neil mitte Riga, vaid Tunturi mopeed. Kiirust sel just ülearu pole, kuid mootor töötab nagu kellavärk ja Papatunturi saab kirja 26. koha.

PS!
Top Geari tiim tänab kõiki, kes meile sellel ajaloolisel sündmusel abiks olid, eriti aga Priit Kurmistet, Raivo Luike, Juhan Maltnat, Paavo Pauklinit, Svea Petersit, Andres Põldveri, Olev Toomi ja Raido Toonekurge.

Punnvõrride kestvussõidu karikasari : www.punnvorr.ee