Linhai Bighorn 28: TopGear tekitas Tallinna teedel parajat segadust (lisatud ka video)

 (27)
Linhai Bighorn 28
Linhai Bighorn 28Foto: Aivar Kullamaa, TopGear Eesti

Mis asi see siis nüüd oli? Hallutsinatsioon? Justnagu poleks valimistejärgne esmaspäev veel piisavalt tumesinine, arutlesid tuhanded progressiivselt meelestatud tallinlased 21. oktoobri hommikul, kui nägid möödumas üht veidrat sõidukit. Pisut nagu traktor ja pisut nagu frontaallaadur, pisut ATV ja pisut veoauto. Tootjafirma ütleb, et see on UTV – Utility Task Vehicle ehk väga vabas tõlkes praktilise otstarbega sõiduk.

Ametlikus klassifikatsioonis kuulub Linhai Bighorn 28 kategooriasse L7e ning kannab seega nimetust neliratas. Tõsijutt, neljal rattal ta tõesti veereb. Küsimuses, kas kabiiniga varustatud nelirattal sõites peab kiivrit kandma või mitte, lähevad autoriteetide arvamused lahku, sestap torkan omale proovisõidu ajaks siiski kiivri pähe. Turvalisem igal juhul ning külma- ja tuulekindlam samuti.

Tehniliselt poolelt on see aga ATV: ühesilindriline neljataktiline vesijahutusega mootor, variaatorkäigukast, lülitatav aeglustiga nelikvedu, sõltumatu vedrustus. Ent sadula asemel on turvavöödega istmed ning lenkstangi asemel rool ja pedaalid. Tuuleklaas on ees, katus pea kohal ja siseneda-väljuda tuleb uksi avades, kuid tagasein kabiinil puudub (tõsi, olemas on ka kinnise kabiiniga versioone). Õnneks juhtus proovisõidu ajal valitsema kuiv ja päikeseline, ehkki jahe ilm. Soojalt riidesse tuleb end nelirattaga sõitmiseks niikuinii panna, vähemalt polnud seekord ohtu läbi liguneda.

Seotud lood:

Et tegemist on üdini praktilise transpordivahendiga, kinnitab kallutatav veokast. Põhimõtteliselt võib seda ju kasutada ka panipaigana, aga seljakotti ma sinna siiski visata ei julge. Linnas võib mõni möödakõndija selle lihtsalt kaasa võtta. Küll asub päris mahukas panipaik kaassõitja istme all, ent see jääb seljakotile jälle kitsaks.

Sõidukiga menetlemine meenutab automaatkäigukastiga autot, sidurit ju pole ja pedaale on ainult kaks. Aga mootorit toidab karburaator ja armatuurlauast turritab välja „tooreklapi“ nupp – nagu ma seda viimati Žigulist mäletan – ning masin lärmab nagu ATV-le kohane. Ning isteasend ... Kui keegi kukub vinguma, et siin või seal tuleb istuda nagu bussijuht, siis enne hädaldamist peaks ta Bighorni proovima. Pedaalid paiknevad enam-vähem istme all ja kabiini keskel ning on seetõttu käsitsetavad (või on selleks olemas sõna „jalatsetavad“?) ainult parema jalaga. Ent sellegagi harjub peagi.

Linhai Bighorn 28
352 cm3 , 1 silinder, nelikvedu, 28 hj, pöördemoment pole teada
3–4 l / 100 km, CO2 -kogus pole teada
0–100 km/h aeg pole teada, 70 km/h
450 kg
6590 €

Edasi astub masin reipalt, sest 28 hobujõul tuleb liigutada ainult 450 kilo. Esimene ZAZ 965 ehk „maanteemuhk“ arendas kõigest 23 hj, aga kaalus 650 kilo. Tõsi, „muhu“ tippkiiruseni (90 km/h) Bighorn ei jõua. Mina näen digispidomeetril kõige enam 69 km/h, rohkem lihtsalt ei tule. Maastikurehvidel tundub seegi juba kõhedavõitu (need rehvid pidavat asfaldil kestma ainult 2000 km, maastikul pruugitud rehvid saab aga isa oma pojale edasi pärandada), küll aga võib raudteeületuskohta läbida tempot langetamata.

Foori alt startides teeb Bighorn esimesel paarikümnel meetril kõigile pähe, ka liiklusvoolus püsimisega pole probleeme. Üritan siiski hoida tavapärasest suuremat pikivahet, sest kuuseoksamustriga rehvide pidamises pole ma eriti kindel. Küll aga antakse mulle uskumatult lahkelt teed, kui on vaja end liiklusvoolu vahele sokutada. No ja kõiki liigutusi saadavad kaasliiklejate arusaamatusest tulvil pilgud: kas ikka pärissõiduk või valimispohmellist tingitud hallukas?

Meil endil tekkis ainus hämming ilma tõttu. Ei, käivitamisega polnud muret ka viie miinuskraadiga – tooreklapp kinni ja mootor paugatas käima esimesest võtmepöördest. Kuid hommikuks oli UTV hiigelsuur esiklaas härmas. Paar sortsu jääsulatusspreid sai jäitega hõlpsasti hakkama, paraku polnud klaasi millegagi puhtaks pühkida. Päike aga paistis madalalt ja otse vastu ning sisuliselt ei näinud ma teed üleüldse. No vast ainult valge joon paremas teeservas oli läbi valguskuma aimatav, nii umbes kolme meetri kaugusele. Aga kiiver tõstab teatavasti sõiduturvalisust.

Pistsingi pea kabiini külje pealt välja ja sõitsin nagu traktorist mullu ja muiste. Muidugi selle vahega, et kiivrivisiir oli kinni ja sõidutuul nägemist ei seganud. Tuuleklaas muutus enam-vähem läbipaistvaks alles siis, kui see sai tanklas korralikult paberiga üle nühitud. Nii et see klaasivärk on kahe otsaga asi – kaitseb küll tuule (ja tõenäoliselt ka vihma) eest, aga kuna puuduvad nii „kojamehed“ kui ka korralik soojendus, siis mõnikord klaas hoopis segab.

Vaatamata paarile miinuskraadile kabiinis külm siiski ei hakanud. Mootorist õhkab sooja ja sõidutuul otse peale ei puhu. Teisest küljest – kuna kabiinil pole tagaseina, käib tuul kaela peale ja samuti möllab paras keeristorm jalaruumis. Seega tuleb Bighorniga sõitmiseks vastavalt riietuda – päris mootorratturi ekipeeringut tarvis pole, aga tuulekindlad püksid ning sall või kõrge krae on hädatarvilikud. Ja muidugi kindad.

UTV-d sohu uputama TGE ei hakanud, ehkki see võinuks anda päris hea pildi sõiduki maastikukõlblikkusest. Piirdusime karjääris turnimisega. Kui muljed lühidalt kokku võtta, siis kõik nõlvad, kuhu julgesime ronida, võttis Bighorn lõdvalt. Isegi aeglustit polnud tarvis sisse lülitada ja põhi ei käinud kordagi vastu maad (kliirensiks öeldaks 29 cm). Küll kippus esiti kollitama hirm ümbermineku ees, paratamatult tekitab seda kõrge kabiin.

Samas, kui nüüd ratsionaalselt järele mõelda: kabiin on ju imekerge, suur osa UTV raskusest paikneb ikkagi maa lähedal ning masin ise on 134 sentimeetrit lai. Ja teades, et 20-kraadine külgkalle (seda suudab iga maastikusõiduk võtta mistahes suunas, pimedas, vasaku käega ja selja tagant) paistab vabas looduses nagu püstine sein, läks ka hirm pikapeale üle. Bighorn jäi ikka ratastele, kuhu iganes me teda juhtisime.

Hinnang
ATV ja pärisauto ristand on tõhus tööriist metsnikule, talunikule või kinnisvarahooldajale.
Proovisime ka praktikas järele, kuidas Bighorniga põllupealsest pappmajakülast city'sse kontorisse sõita.
Aga vabaajasõidukina meeldis see meile kõige enam.
Hinne 7

Kes või mis on Linhai?

Nagu nimest aru saada, on tegu Hiina firmaga. Asutatud 1956. aastal, esimese ATV valmistas 2001. aastal, selle kõrval tegeldakse sisepõlemismootorite ning nendega käitatavate masinate ja sõidukite (tsiklid, rollerid, mopeedid) tootmisega. Jiangsu Linhai Group on tegelikult hiigelkontsern, kuhu kuulub üle 60 ettevõtte.

Nagu Hiinas tavaks, on tsikleid, mootoreid ja maastikusõidukeid tootev Linhai haru ühisettevõte. Hiinlaste partneriks on üks maailma kuulsamaid tsiklitootjad Yamaha. Mis seletab ka fakti, et nende mootorid ja käigukastid on seestpoolt väga sarnased. Mõnel juhul isegi üks ühele.

Linhai mastaabid on eht-hiinapärased: tootmismaht pool miljonit mootorratast, 1,5 miljonit mootorit ja 100 000 maastikusõidukit aastas. Firma ekspordib oma toodangut ka Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse. Vanal Mandril on firma esindatud juba kümmekond aastat, sealhulgas meie põhjanaabrite juures Soomes.