OLLI LUGU: "Me olime kaotanud kodu, loomad... Tallinnasse jõudes viis isa mu Patkuli treppidest üles ja näitas panoraami"

 (16)
eesti pildileht, saksa okupatsioon
Repro on illustratiivneFoto: Eesti Pildileht

Delfi ja Eesti Päevaleht kogusid lugejatelt seoses 70. aasta lõpuga Teisest maailmasõjast lugusid ja mälestusi toonastest sündmustest. Olli Toomik saatis meile oma perekonna ja kodu loo. Kuna nende pere oli Vaivarast, nägi just see piirkond aktiivset sõjategevust ning Vaivaras asus Saksa okupatsiooni ajal koonduslaager.

Minu põline isakodu oli Virumaal Vaivara vallas Kiriku külas, kus isapoolsed esivanemad olid Vaivara kiriku teenistuses kellalööjad (sellest ka talu nimi: Kella talu) ja ka külasepad. Kindlad
arhiiviandmed pärinevad 1730. aastast. Koduloo uurija Virve Orav nimetab oma uurimustes "Vaivara kodu-uurija pilguga“ Rooside peret üheks vanimaks põlispereks.

Teatavasti toimusid just seal Sinimägedes ühed raskemad lahingud Eestimaa pinnal 1944. aastal. 


Alljärgnevad mälestuses on 3-5-aastase (sündisin 6. novembril 1938) lapse mällu sööbinud katkendlikud pildid ja elamused ning hilisemalt isalt-emalt, vanaemalt kuuldu ja jutustatu.

Minu esimene sõjaaegne mälestus jääb 1941. aasta suvesse. On päikesepaisteline päev, kõik ruttavad, kiirustavad, ema ajab meie lehmakarja metsa, ta on hädas, sest kari tormab ühe viljapõllu. Mina tihun nutta, kardan emast maha jääda, mul on püksid pissised ja need hõõruvad
valusalt. Hiljem lamame kusagil ruumis mullasel pinnal, ema surub mind maha,
mul ei lubata tõusta.

Seotud lood:

See katkendlik mälupilt on muidugi seotud taganevate Nõukogude vägedega ja pealetungiva Saksa väerindega, kus vihisesid ka kuulid. Nagu ikka, otsib eestlane kaitset ja varju metsast.

Mäletan, et mingil ajal, võib-olla siis talvel 1942/43? Olid meie tallu tööle võetud kaks nõukogude sõdurist-sõjavangi, kusagilt vangilaagrist. Mäletan neid istumas meie suures köögis. Minu vanaema ja isa (tsaariajal kooliskäinuna) valdasid vene keelt ja tihti vestlesid nendega. Mäletan, et nad õpetasid mind vene keeles ütlema arvusid 1-10-ni, mille oskuse üle olin uhke. Minu lapsemeelse tunde järgi olid nad  head ja sõbralikud. Hilisemalt neist rääkides ütles ema, et tagasi vangilaagrisse minekul olid mehed nutnud ja rääkinud oma lastest. Muidugi pandi neile kaasa toidumoona ja tubakat.

1943/1944  talvel olid meie, nii nagu ka teistesse taludesse sundmajutuse korras pandud elama ka taganevad Saksa sõjaväelasid. Meile jäi kõige väiksem, tagumine magamistuba.  Meie suures toas olid SS-lased (nii rääkis isa), väikeses vahetoas ja köögis olevat olnud lihtsõdurid. Ühel hommikul kuulsin väga tigedat kärkivat häält ja nägin, et üks mees vedas kraedpidi üht sõdurit ja tõukas ta käbi koridori õue lumehange. Olin hirmunud ja mul oli mehest kahju. Vanaema seletas, et ohvitser ei olnud rahul kokast sõduriga.

Ühest rusuvast episoodist selleaegsel Saksa okupatsiooniajal rääkis isa hiljem. Talumeestele oli võimude poolt pandud mingi metsaveokohustus. Reetee viis tööle Sillamäe lähistel asuvast juutide
koonduslaagrist mööda. Kord oli isa silmanud, et traataia taga viipab talle üks naine. Isa lähenedes palus naine natuke heinu ree pealt, seletades, et paneb heinad lapse saabastesse soojenduseks. Muidugi täitis palve ning järgmisel päeval viis lambavilla ka viskas üle traataia ka leivapätsi. Muidgi oli see riskiga seotud.

Kurb-grotesksest tahvlist laagri sissekäigu juures rääkis isa samuti. Seal olevat olnud tabel karistusmääradega erinevatest rahvusest meestele, kes astuvad intiimvahekorda juudi naisega. Sakslast ootas mahalaskmine - ja nii allapoole, „tõu väärtust“ arvestades. Eestlast ootas 25
aastat sunnitööd; kõige lõpus olnud mustlane kartsamineku karistusega.

Mäletan kodust põgenemise ööd, see oli 14.veebruar 1944. aastal. Eelmisel õhtul olid noored SS-lased valgetes maskeerimisriietes, relvad käes, veel meie suures toas tukkunud. Nüüd, ärgates, nägin ainult ema ja vanaema ruttavalt asju pakkimas. Vanaema nuttis. Olevat antud käsk tunni jooksul lahkuda rinde lähenemise tõttu. Järgnevad mälestused olid lapsemeele jaoks eriti rusuvad. Kuulen teel raualõginal tanke liikumas, tumeda taeva taustal kogu silmapiir punetas (Narva suunal), tee oli autosid täis. Meie lahkusime ühe reekoormaga, mille taha oli seotud lehm. Hiljem rääkisid vanemad, milline südamevalu kõige muu kõrval oli jätta oma koduloomad lauta saatuse hoolde, isal olevat olnud üle 38 kraadi palavikku. Ema oli viimased nädalad lapseootel. Sel ööl jõudsime 2-3 km kaugusel asuvasse lelle Leo tallu Memmesoo külas. Järgmisel hommikul käisid vanaema ja isa eluga riskides veel loomi söötmas-jootmas ja lõa otsast lahti laskmas, et loomad saaksid sara all heinu süüa; ka uksed jäeti lahti tulehirmus.  Oli veel õhkõrn lootus, et rinne läheb üle ning suured purustused jäävad tulemata. 

Järgmine meie pere peatuskoht lühiaegselt oli Jõhvi lähedal Edise külas sugulaste juures. Sealt edasi Rakvere lähistel Kadrinas, kuhu saime toa ühte talumajja. 8. märtsil 1944. a. sündis minu vend Toivo. 

1944. a. augustis lahkusime loomavagunites Kadrinast läbi Tallinna Haapsalu suunas. Vanemate hilisemast jutust sain teada, et koos mõne teise omaküla perega oli võetud nõuks läänerannikult üle mere Rootsi pageda. Sõjapõgenike ešelon seisis mingi aeg Tallinnas vaksalis ja sellest poolikust päevast on mul soe mälestus oma isast.  Isa kui kaitseliitlane oli ju korduvalt käinud õppustel ja paraadidel Tallinnas ja tundis linna. Ta võttis mind vagunist kaasa ja viis Patkuli trepist üles, tõstis rinnatisele ja näitas Tallinna panoraami.  Veel praegu on see pilvine päev, vabrikute korstnate suits, taamal hallikas-sinine  meri  mul silme ees. Nüüd, täiskasvanuna olen mõelnud - mees oli kaotanud kodu, sugupõlvede rajatu. Ees oli tume tulevik, teadmatus. Aga mees tahtis tütrele näidata midagi, mis teda ennastki nähtavasti oli lummanud;  võib-olla, mõeldes kodumaalt lahkumisele, veel vaadata seda avarust ja ilu, jätta seda lapse ja enda silmadesse.

Rongilt tulime maha Taebla jaamas ning sealt edasi Noarootsi. Elama asusime koos mitmete teiste vaivaralaste-sõjapõgenikega rannarootslastest tühjaks jäänud majadesse Paslepa külas. Seal, Paslepa metsas valmistati siis paati ette ülemere sõiduks. Paadimootorit ei saadud aga õigeks ajaks ning 1944 septembris olid nõukogude väed juba sees.

Oma elule tagasi mõeldes olen õnnelik, et meie pere jäi kodumaale. Olen üles kasvanud ja hariduse saanud oma rahva keskel, oma kaunist emakeelt rääkides, siin tööd tehes, oma õigust ja kohta tundes sellel maal.

Meie põline kodukoht oli Sinimägede lahingute käigus maatasa tehtud, kogu külast ei midagi järel. Kõik, mida sugupõlvede kaupa oli rajatud, omaseks ja kalliks peetud, oli hävinud. Kohutav, purustatud, laastatud maa. Hiljem kuulsin, et põgenemisööl oli hukkunud Kirikukülas seitse
inimest.

Sõjajärgsetel aastatel, kui olime jäänud Läänemaale elama, kujunesid igasuvised Vaivara kalmistupühad endiste vaivaralaste kokkusaamise päevaks. Need sõidud lähedaste haudadele ja koduvaremetele olid minu lapsepõlves üheks suve tähtsündmusteks. Selleks valmistuti, tehti plaane, küpsetati pirukaid. Nii oligi. Pärast kalmistupäeva ametlikku lõppu laotati kuhugi lina, sinna kaasatoodud toidupoolis ning võeti kodupinnal einet; kohtuti endiste naabrite, sugulaste ja tuttavatega.

Nüüd puhkavad perekonna hauaplatsil ka minu vanemad ning isa mõlemad vennad oma abikaasadega.

Õppisin arstiks. Olen väga lähedalt näinud surma ja kannatusi. Põlastan kogu hingest isikuid, kellele sõda tundub erutava seiklusena. Põlastan  fassaaditaguseid niiditõmbajaid, kellede huvides lahvatab kusagil sõjakolle, kas siis naftaväljade hõivamiseks, sõja- ja relvatööstuse suurendamiseks ja turgude avardamiseks.

Vaivara ja Alutaguse valla saatusest on ilmunud kogumik „Kuni sõda kõik purustas“ Aino-Monika Jõesaare ja Liivi Vassiljeva koostatus, ilmunud 2001. aastal Vaivara Vallavalitsuse tellimusel ja
kulul.

Põhjalik uurimus paikkonna ajaloost ja inimestest on ka juba mainitud. Virve Orava „Vaivara kodu-uurija pilguga“ Tallinn 1998.

 

Mälestused kirjutanud:

Olli Toomik, neiuna Roos

6.mai 2015, Tallinnas