"Nüüd kus algas sõda, sõitsime me alguses tädi juurde Hundiaugu tallu. Sakslased ei olnud veel siia jõudnud ja venelased kaevasid hoolsasti kaevikuid, valmistudes vastupanuks. Ka tädi juures kaevasid tädimees ja isa pommivarjendi maja lähedale. Ema võttis riiete kohvri, kus olid igasugused ilusad riided, küll punane lamee, kirju ja must sorzet ja must samet. See kohver käis alati emaga kaasas. Ja kui hiljem ema käest küsisin, et miks tal just need asjad kaasas olid, põhjendas, et nende asjade eest oleks vast veidi toitu saanud. Raha eest ei oleks tol ajal midagi saanud!

Ei möödunudki eriti kaua kui sõjamüra kandus ikka lähemale. Lennukid tiirlesid juba taeva all, need olevat olnud vene luurelennukid. Meie istusime varjendis, kõik peale ema, kes oli läinud piimaklimbisuppi keetma ja ühtlasi otsustas ka mõned pannkoogid küpsetada. Samal ajal algas ka päris kõva lennukite mürin ja sellele järgnesid kõrvalukustavad paugud, maja katus oleks nagu hernestega üle külvatud ja maa vappus kohutavalt. See sundis ka ema varjuma ja mul oli väga hea meel, et minu ema, isa ja mina, olime kõik koos. Siis tekkis jälle vaikus ja ema läks jälle kooke küpsetama, kuid seda vaikust ei olnud kauaks ja kõik jällegi kordus.

Nüüd ei tulnud ema varjendisse ja peale kildude krabinat olime kõik mures, kuid siis vaiksemal ajal tuli ema söögiga varjendisse ja kõik asusid suure isuga sööma, ema aga ütles, et ta ei saanud kuidagi tulla, sest oli just koogitaigna pannile pannud ja need oleksid ära põlenud. Ta lihtsalt oli end soojamüüri varju tõmmanud. Sõime kõhud täis. Oli täielik vaikus. Julgesime oma ninad muldonnist välja pista, siis selguski, et ca 50 meetrit eemal oli suur pommiauk ja veel kaugemal teinegi. Isa arvas, et küllap käisid need vene lennukid luurel ja tagasi lennates vabastasid end pommidest. (...)

Olime jõudnud vaevalt üle Narva maantee, kui ilmusid jällegi selgesse päikeselisse taevasse kolm vene lennukit. Viskasime kõik pikali kartulivagudesse ja need eemaldusid lääne suunas, samas oli aga sõjamüra tugevamaks läinud. Jõudsime keldrisse ja see oli rahvast täis, naised ja lapsed olid keldri tagumises osas, kartsin väga ja tahtsin, et ka isa oleks saanud minu juures olla. Lahing kestis ikka minu arusaamise järgi päris kaua. Venelased taganesid ja olidki sakslased sees. Inimesed tulid keldrist välja, sõjamüra kaugenes Narva suunas ja meie läksime tagasi koju. (…)

Lahingud käisid Narva all, igatahes Melgapõllul olev sakslaste üksus luges iga päev üle langenute nimed, mida õhukese seina tagant oli hästi kuulda. Üks vanem ohvitser, kes minuga armastas ikka mängida, viskas mind hästi kõrgele üles ja oli öelnud, et ta sõidab kohe puhkusele, kui rindelt naaseb, siis tõstab ta oma tütre samuti nii kõrgele. Ta oli samuti selles langenute nimekirjas. Kuid elu läks edasi, tulid uued noored sõdurid, kes ei olnud veel rindel käinud, lõbusad ja elurõõmsad. Küll nad armastasid pildistada. Pakke muudkui tuli Saksamaalt ja maiustusi jätkus minugi jaoks. (...)

Minuga oleks äärepealt juhtunud hirmus asi, sakslased sõidutasid mind tankiga. Mäletan selgesti, et see sõit tundus tohutu kiire olevat. Ma ei olnud kunagi peale jalgratta, milline oli tollel ajal kõige kiireim sõiduriist minu elus, millegagi sõitnud, seepärast tundus see eriti kiire sellel künklikul pehmel maal. Luugid või uksed, ma ei oska öelda, mis need olid, kuid nägin kolisevat lopergust ämbrit ühest nurgast teise veeremas. Ka puud tundusid olema nagu tagurpidi. Vahepeal oli antud aga käsk rindele sõita ja mina olingi unustatud. Kui juba paar kilti oli sõidetud, avastati ka minu olemasolu tankis. Igatahes keerati ots ringi ja viidi mind tagasi ja pandi mind vaikselt maha. Ema ei olnud seda märganudki!(…)

Ja siis tuli kätte aeg, kus sõjamüra hakkas jälle aegajalt kostma. Maantee oli täis sõjaväeosi, ka sõjapõgenikke Narvast, kus käisid ägedad lahingud. Taevas oli jällegi tulekumas, põgenikud pidid aeg-ajalt sakslastele teed andma. Nii mõnigi sakslane oli nii mõndagi sõjasaagiks kaasa krahmanud. Mäletan, et minu teise vanaema juures elavate sakslaste juurde toodi valge klaver, mille saatust ma ei mäleta.

Sõda oli jõudnud Sinimägedesse, kus toimusid ägedad lahingud. Mäletan ka seda kui tulid Eesti sõdurid, kes olid Krivasoos olnud. Jalad olid neil nii paistes vees olemisest, et saapaid ei saanud jalast ära võtta kui tuli need katki lõigata. Osa ei võtnudki neid ära, veidi kinnitasid keha ja puhkasid. Rääkisid, et olid venelasi ka elusalt maasse kaevanud ja kui ema seda hukka mõistis, siis ütlesid, et sama tegid venelased ka nendega, isegi olid pildid sellest tehtud. Ära minnes andsid mulle lauamängud: trilma, ümbermaailm ja kitsemäng, mida mängiti vürfliga ja klaasist nuppudega."

Oma mälestused saatis Milvi Velvet.