70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Ühe sõduri teekond tagasi koju

 (1)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Ühe sõduri teekond tagasi koju
Karl Oskar JakobsonFoto: erakogu

Delfi ja Eesti Päevaleht kogusid lugejatelt seoses 70 aasta möödumisega Teise maailmasõja lõpust mälestusi toonastest sündmustest. Maret Melder Jakobson saatis meile oma isa Karl Oskar Jakobsoni meenutused, mille ta ka raamatusse „Kurgja viimane veskimees“ pani. Avaldame lugejatele loo, kuidas Karl Oskar pärast sõda Rakverre koju tuli.

„Kes läks ratsa, kes rattaga, kes jala. Läbinud Tudu, suundus suurem minejate mass Roela ja Viru-Jaagupi suunas. Südaöösel tegin väikese peatuse teeäärses majas, kus elanikke ei olnud. Ratta panin pimedas põõsasse või hekki ja tukastasin paljal põrandal paar tundi. Hommikuhämaruses olin juba Viru-Jaagupi teeristis. Veider oli see, et teeristi lähedal maanteel põles vene Gaz-tüüpi portemasin leivakoormaga. Siit oli Rakverre tosina jagu kilomeetreid. (…)

Kohtasin teel tuttavaid ja nad teadsid rääkida, et eelmisel õhtul olid venelased Rakveresse sisse tulnud. Seega otse kojuminek ei olnud võimalik, tuli liikuda üldise suunaga Tallinna poole. (…) Jõudnud Assamalla-Kullenga joonele, muutus teel liikuv kolonn ahelikuks, kuna vaatevälja olid ilmunud vene tankid. Liikusime üle põldude Kullenga poole. Üle põllu minekul sai jalgratas tülinaks, jätsin ta ühe viljakärbise juurde maha. (…)

Mehed, kes tankidest välja hakkasid tulema, said ahelikust tulevast tulest kohe pihta ja jäid maha, ülejäänud tankid tegid kannapöörde ja kadusid mõne minutiga vaateväljalt. Sel päeval me enam punaarmeega kokku ei puutunud.

Seotud lood:

Järgmise päeva koidikul läksime üle Tapa–Tamsalu raudtee, millises punktis täpselt, ei mäleta. Jälle oli arvamine, et saame vabalt edasi minna. Umbes paar tundi edasi liikunud, hakkas jälle kostma mootorimüra. Nüüd läks teedel vene kolonnide liikumine juba nii tihedaks, et meid suruti metsa. See võis olla Amblast mitte üle kümne kilomeetri. Keskpäeva paiku oli selge, et oleme ümber piiratud. Mets, kus me olime, asus kolmnurgas, kus igast küljest läks tee. Selleks momendiks oli sinna metsa jõudnud üle tuhande mehe kindlasti. Üleval tiirutasid vene lennukid ja metsalagendikel seisid vene tankid ja transportöörid. Tankid ei julgenud metsa tulla, tulistasid kuulipildujatest ja kahuritest. Mehi sai üsna palju pihta. (…)

Päeva õhtusse kaldudes tekkis meestel mõte pimeduse varjus teel passivatest tankidest mööda hiilida. Need ümbritsesid meid 100–150 meetri tagant. (…) Kui pimedaks läks, hakkasime liikuma, oma 120 meest. Paarisaja meetri kaugusel maanteel, kus asusid ka meie piirajad, läks ilusti. Ei olnud mingit kõlksu ega häälitsust. Maantee ületamisel aga miski ikka kolksatas ja kuna öö oli vaikne, siis 60–70 meetri kaugusel asuva tanki juurest hõigati: stoi, kto tam? Selle peale üks meie meestest hüüdis joomase häälega vastu: idi tõ nah… Sellest piisas, rohkem meid ei tülitatud.

Veel pool kilomeetrit edasi, siis jõudsime ühte taluhoovi, kus pererahvas lüpsis kottpimedas lehmi. Lüpstud piima pakuti meile kõigile kohe juua, kurgud olidki kuivad. Edasine minek läks aga aina raskemaks, sest oli nii pime, et üks samm enda ees kõndijat oli raske näha. Siis võtsime ees kõndija püssitorust kinni ja oma püssitoru andsime järgmisele pihku. Saime mõne aja niimoodi liikuda, kui tuli seisak, mis kippus pikale venima. Asja uurimisel selgus, et osa mehi oli käigul magama jäänud ja esimene ots oli edasi läinud. (…)

Peaaegu kodus
Otsustati hakata liikuma viie-kuuekesi. Enamik olid Viljandi ja Tartu kandi poisid. Kui need omakandi meeste pundid minema olid läinud, jäi järele kaks meest, üks neist mina Rakverest ja teine Viru-Roelast.

Otsustasime mõnest talust vanad erariided saada ja mööda teesid Virumaa poole minna. Leidsimegi ühe paraja teeäärse talu, väljas kedagi näha polnud ja läksime sisse, igaks juhuks relvad käes. Pererahvas istus just söögilauas ja oli meie järsu sisseastumise peale pisut ehmunud. Seletasime oma järsu käitumise põhjuse ära ja nad rahunesid kohe. Riideid nad meile ei leidnud, sest eelmine päev olid meiesugused need kõik juba endale saanud, siis soovitasid pisut oodata, kuni nad naabrite juurest lähevad lisa tooma. Meile anti lüpsikuga hapupiima juua ja lihaleiba kaasa ning öeldi, et me istuks niikaua metsas, kuni nad ära käivad. Umbes tunni aja pärast olid perenaised külast tagasi, püksid-pintsakud kaasas, aga saapaid ei olnud. Need olid kõvasti kantud riided ja öeldi, et tagasi neid pole vaja tuua. Uued rõivad selga tõmmanud, võtsime labida ja läksime metsa alla ja matsime oma saksa varustuse maha. (…)

Kui olime Amblast välja jõudnud, nägime teeäärse puistu all tanke. Meid nähes viipas üks meestest, et tuleksime tema juurde, no ei julgenud minemata jätta. See mees ei tundnud dokumentide vastu mingit huvi, vaid surus meile kummalegi pudeli ameerika šampust pihku ja käskis põhjani juua. Kurgud olidki kõigest läbielatust kuivad ja ega see palju võtnud, kui asi tehtud. Nähes meie head janu, tahtis venelane veel lisagi tuua, aga tema kaaslane ütles, et vaata, natšalnik pridjot (ülemus tuleb). Selle peale siis arvas ka kostitaja, et võiksime minema hakata. (…)

Nii jõudsime õhtuks Tapa–Kadrina vahele välja. Öömaja küsisime ühest teeäärsest majast. Seal olid kaks naist, vist ema ja tütar. Meile anti voodid, kus üle aastase vahe järel magasime jälle kahe lina vahel. Miskipärast nutsid need naised kogu öö, me ei tihanud isegi põhjust küsida. Hommikul tänasime ja asusime teele. (…)

Läksime maanteele välja ja hakkasime Rakvere poole liikuma. Poolele lagedale jõudnud, märkasime Udriku poolt tulevat veomasinat. Hilja oli ära joosta või ennast peitma hakata. Astusime tagasi vaatamata edasi. Kartsime, et on jälitajad Udrikust. Meie kohale jõudnud, masin peatus, kast oli vene vormis mehi täis. Nemad aga tundsin huvi, kus asub Hulja mõis. Seletasin siis, kus Hulja asub, ja siis Oskar küsis, et kas ka meie ei saaks autokastis Huljani tulla, lubatigi. Ronisime autokasti kabiini taha ja lubasime õiges kohas kabiini katusele koputada. Olid eesti korpuse mehed ja ilmselt väga väsinud. Nad tukkusid oma püssidele toetudes ja meie vastu ei tundnud nad mingit huvi. Hulja mõisa kohal põrutasin kabiini katusele ja masin peatus. Tulime maha ja auto sõitis Hulja mõisa, meie aga astusime Rakvere poole. Sealt oli veel 9 kilomeetrit ja paari tunni pärast olime kohal.

Läksime kohe meie Tallinna tn 32 maja juurde, see oli aga just maha põlenud, ainult tukid veel suitsesid. Selle peale otsustasin, et läheme meie endise Aru talu naabrite juurde, et kuulda, mis mu vanematest on saanud. Saimegi seal minu vanematega kokku, kes olid elus ja terved. Sellega lõppes minu umbes aasta kestnud olemine Saksa sõjaväes.“