70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Tehti nalja, et kandsin kogu aeg kiivrit, ka magades. See päästis aga mitmel korral mu elu“

 (46)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Tehti nalja, et kandsin kogu aeg kiivrit, ka magades. See päästis aga mitmel korral mu elu“
Eesti Leegioni sõdurid 1943. aastal Heidelaagris õppustel. Mälestuste autor Heino Tammemäe on kõige vasakpoolsem.Foto: erakogu

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu on esimene Eesti Leegionisse kuulunud Heino Tammemäe meenutustest, kes oli rindel kuulipilduja 1. number, relva- ja jaoülem.

"Kui Narva rindel läks asi “tuliseks”, hakkas levima kuuldus, et meid viiakse Eestisse. 1944. aasta 8. veebruaril tossutasimegi Eesti poole. (…) 9. veebruari hommikul olime juba Valgas ning lõunaks Tartus. Jaama oli kogunenud hulk rahvast meid tervitama. Nägime välja ka eht “rindemeestena” – parasjagu määrdunud ja katkiste riietega. Kiiresti organiseeriti lõunasöök ja peale selle läks marsiks Narva asemel Mehikoormasse, kus oli toimunud läbimurre.

Öösel jõudsid meile järele ka veoautod (tee oli vahepeal lumest puhastatud) ja viimase lõigu sõitsime masinatel. Kohale jõudes paigutati meid kiiresti tulepositsioonidele. Kaks r/k jäid tuletorni juurde varupositsioonile, ülejäänud relvad viidi üle järve “sillapeale”, kes võtsid vastu järgmisel päeval venelaste marulise rünnaku, mis kestis pidevalt kümmekond tundi ja jooksis täiesti “verest tühjaks” (paar tuhat või rohkem langenut). Viimased rünnaklained õhtupimeduses olid naised, arvates nende “hurrää” hääle kõla järgi. Meie rinne pidas vastu, kuigi olime oma pataljonist kohal vaid “raske kompaniiga” toetuseks mingi saksa pioneeridest kokku klopsitud väikesele üksusele ja paarile 20 mm “Flakk’ile”. Meie laskurkompaniid jäid teele maha.

Kui kuulipildujad olid asetatud positsioonile, läksin üles tuletorni, kus asus lõiguülema oberst Gallas’e komandopunkt, ette kandma valmisolekut ja esitama kuulipildujate tule sektorite skeeme. All tulles komistasin metallist keerdtrepil (öö oli pime ja taskulambi patarei oli läbipõlenud) ja sadasin pea ees ülevalt ca seitsme meetri kõrguselt alla tsementpõrandale. Mind päästis peas olev kiiver. (See kiiver päästis hiljem veel mitmel korral minu elu – mina kandsin teda alati ja poisid tegid minu kulul nalja öeldes, et ma pidavat magama ka kiiver peas). Kaotasin mõneks ajaks teadvuse, aga paari tunni möödudes olin jälle rivis.

Järgnevalt tekkis ohtlik olukord Meerapalus. 14. veebruaril vallutasid venelased Piirisaare ja lõid “sillapea” Meerapalus. Kuna Mehikoormas oli kord jalule seatud, paisati meid (4. komp.) autodega Meerapallu. Minule tehti ülesandeks luua ühe teest paremale järve äärde tugipunkt arvatava pealetungi peatamiseks sellest küljest. Käisin enne lõunat kahe mehega soodsat kohta otsimas, leidnud selle, tulin tagasi, ootasin ära lõunasupi, sest olime eelmisest päevast söömata ja läksime siis terve r/k toimkonnaga väljavalitud positsioonile, kaasa tuli ka jaoülem Tõruke. Kohale jõudes paigutasin r/k ja toimkonna oma kohtadele. Tõruke läks natuke maad eemale oma loomulikke asju ajama ja siis läks lahti. Tõruke pidi venelastele peaaegu peale astuma, need tõusid püsti ja hirmsa “Hurrääga” alustasid tulistamist. (Hiljem selgus, et vahepeal kui meie sõime, oli üks rood venelasi loonud seal juba “sillapea”). Andsin MP-st terve magasini püsti tõusnud massi sisse, siis käsu „püsti ja tagasi metsa“, kus hargneda ja vastu tulistada.

Venelaste tuli oli väga tihe, aga õnneks kõrge, meile sadas puude oksi kui vihma kaela. Meie õnneks ei teadnud nad, et olime “ainukesed” ja seega ei julgenud meile ummisjalu järgi joosta. Kahjuks ei jõudnud kuulipilduja nr. 2 kiiruga kaasa haarata laskemoona kaste ja nii jäi kuulipilduja vaid 50 padruniga (rünnak-trummel). (Muide, laskemoona kastid ja tagavara rauad saime samalt kohalt järgmisel päeval kätte, kui olime rünnakuga venelased metsast välja löönud). Püüdsime jätta muljet, et meid on palju (tulistasime vastu iga kord eri koha pealt) ja saatsin ühe mehe kiiresti abipalvega tagasi teele, kus teadsin olevat rühmaülem Ruubel’i. Viimasel polnud ka mingit “reservi” ja ta jooksis ise Riipalu juurde olukorrast ette kandma. See võttis vastu kiire otsuse: tõmmaku mehed kohe metsast välja teisele poole teed kraavi, ta tõmbab “Flakist” tõkketule piki teed ette. Nii juhtuski, saime vaevu metsast välja ja üle tee kraavi hüpata, kui algas Flak’i tuli (oli antud täpne kellaaeg). Venelaste rünnak jäi tule taha seisma ja oli kuulda, et paljud said seal surma või haavata. Meie oma 6 mehega püüdsime luua olukorra, et meid on seal tegelikult rohkem joostes kraavi mööda edasi- tagasi ja tulistades. Nii hoidsime oma positsiooni kuni keskööni. Venelased igal juhul meid uuesti rünnata ei söandanud, andsid metsast vaid häiretuld. (…)

15. veebruaril algas lõunapaiku meie pataljoni rünnak Meerapalu vallutamiseks. Olin oma relvaga paremal tiival, seega tuli meil läbida pikem maa, sellest osa lahtisel järvejääl, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja raske, sest varjuda kogu maastikul polnud kuskil. Venelane ei pidanud meie hoogsale rünnakule vastu ja õhtuks oli Meerapalu meie, vaenlane põgenes üle järve Piirisaarele. Väsimus oli suur, samuti külm kimbutas, seega kogunesid rünnakust osavõtnud mehed ühe põleva maja ümber sooja. Venelane hakkas Piirisaarelt sinna tule valguse peale sakslaste poolt mahajäetud kahuritest tulistama ja tagasid paaril korral ka põlevat maja, kust mürsu lõhkemisel paiskus õhku põlevaid palke. Keegi ei teinud sellest suurt välja (väsimus oli nii suur), kirudes vaid, et nii jääb ju tulesooja väheks.

Järgmisel päeval viidi meie pataljon autodega Tartu, kus oli jällegi korraldatud “võitjatele” vägev vastuvõtt. (Piirisaare vallutamine jäi sakslastele ja kohalikele väeosadele). Saime “hea töö” eest kolm päeva puhkust ja kogu Tartu oli meie päralt. 20. veebruaril viidi meid autodega lõpuks Narva rindele. Rahvast oli ära saatma tulnud palju ja kõigi heade soovidega saadeti meid teele. Meie pataljoni staap jäi Olgino mõisa ja sealt anti meile ka 24. veebruaril ajalooline rünnaku alguse käsk: Vabastada Eesti võõrvallutajatest." Mälestus jätkub

Oma isa mälestused saatis Olavi Tammemäe.