70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Sõjas on nii hirmu kui armu. Rohkem jäävad meelde head olukorrad"

 (30)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Sõjas on nii hirmu kui armu. Rohkem jäävad meelde head olukorrad"
Heino TammemäeFoto: erakogu

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu on viimane Eesti Leegioni kuulunud Heino Tammemäe meenutustest.

"1944 oktoobri alguses laeti meid rongile ja toodi Neuhammerisse, kus algas 20. diviisi uus formeerimine. Mina jäin oma esialgse üksuse koosseisu. Kompanii endisest koosseisust oli järgi jäänud väga väikene arv – mõnikümmend meest. (…) Umbes paar nädalat enne eelkursuse lõpetamist, 11. või 12. aprillil 1945 võeti sõjakool öösel häire korras täies koosseisus ja relvastuses rivisse – pidime minema Viini alla. Peale mõne tunnist “relvade all” olemist lasti meid rivitult, sest Viin langes. Järgmisel päeval saadeti kool laiali ja mehed oma üksuste juurde tagasi ilma, et meile oleks mingit ülendust antud.

(…) Taganemist alustasime vastavalt käsule 7. mai öösel vastu 8. maid suund üle Riesengebirge Praha, kus pidid olema liitlaste väed. Alguses liikus kogu kompanii koos aga kiir-marsil lagunes kompanii ja igaüks püüdis omal jõul kiiremini edasi liikuda. Mina koos umbes 10–12 mehega. Saime teelt mahajäetud veomasina ja teinud selle enam-vähem töökorda, jätkasime edasi liikumist. Jäin auto poritiivale, hoides käega kinni mootori kapotest aga kuna olin paar eelmist ööd peaaegu magamata, siis jäin muidugi magama ja olin nähtavasti (asi juhtus hommikul veel pimedas) autolt maha libisenud.

Seotud lood:

Kui ärkasin, oli valge ja ühtki liikumist polnud enam märgata. Astusin üksinda mööda teed edasi lääne poole, kuni kuulsin tagant auto mürinat. Poetasin end kraavi ja jäin ootama kes tuleb. Oli saksa pioneer-üksuse viimane masin kes õhkis mäestikus sildasid. Sain sellele masinale. Tšehhi piirile jõudes peatasid meid tšehhid ja nõudsid relvade äraandmist, mispeale lubati meid edasi sõita. Mina oma püstolit ära ei andnud vaid panin ta auto presentkatuse vahele oma pea kohta. Vaatamata sellele, et sõda oli lõppenud, tulistati ja pommitati taganevaid kolonne pidevalt õhust, seega tuli tihti lahkuda autost ja otsida varju maastikul. Tee oli täis purustatud autosid ja laipu, mis raskendasid liikumist. (…)"

Pärast sõja lõppu oli Heino Tammemäe vangilaagrites Tšehhis, Saksamaal ja ka Eestis.

"Elama asusime ühe kolmekorruselise kasarmu pööningule omaette. Rasket tööd polnud vaja teha, käisime ainult laagri sisemistel platsidel planeerimistöödel, aga nälg pigistas muidugi kõvasti. Saime päevas umbes 200-300 grammi leiba ja mingit supivedelikku, kus peaaegu midagi sees polnud. Laagri juhtkonna korraldusel käisid vangid konvoi saatel oma taga vankrit vedades mööda ümbruskonna külasid toiduaineid otsimas ( saada oli põhiliselt juurvilja ja viljaterasid, viimast katsuti igal kombel laagri sisse tuua ja siis käis üks suur terade “jahvatamine” ja pudru keetmine).
(…)

1947. aasta maikuus sain vastava aastakäigu demobiliseerimisega vabaks ja tulin koju Pärnusse. Minust nooremad jäid veel edasi ja kohtasin neid juhuslikult 1947. aasta sügisel. Siis olid nad juba püssiga valvamas saksa sõjavange.

(…)
Kahtlemata oli sõjas ka rahu ja ilusaid aegu ja inimesel jääb meelde alati meeldiv olukord – hädad ja viletsused kustuvad kiiremini. Ühesõnaga, sõjas oli nii hirmu kui ka armu (viimast kahjuks küll üpris vähe), aga imestamisväärne on see, kui kiiresti inimene suutis kohaneda olemasolevate olukordadega ja õppis elama jääma. Oli ka palju momente, kus sõdur tundis ette oma lõppu. See väljendus nende tegevuses ja ütlustes enne lahingut. Üldiselt usun mina aga saatusesse, st ei päästa sinu elu mingi korraldus (viimine tahapoole), kui on ettekirjutatud sinu surm, siis ta ka tuleb."

Oma isa mälestused saatis Olavi Tammemäe.