70 AASTAT SÕJA LÕPUST: "Sõja viimase imena pääsesin ma massimõrvari surmahaardest"
"Sõitsin trammiga Vabaduse väljakuni, kui üle linna hakkasid üürgama õhukaitse sireenid. Tramm tühjenes momentaalselt, paigale jäime ainult mina ja veel keegi mees, arvasime, et proovihäire, nagu varemgi oli mõned korrad juhtunud. Aga seekord oli asi tõsine.
Kõigepealt lasti langevarjudega linna kohale mingid valgustid, nn küünlad, seda ei olnud varem ühegi proovihäirega tehtud. Tolle mehega kahekesi üritasime siseneda Estonia puiesteel asuvasse merekooli majja, uks oli aga kinni ja siis hakkasid juba ka pommid lõhkema. Küünlad valgustasid nii palju, et nägime selgesti jooksvaid inimesi Jaani kiriku juurest Kunstihoone poole. Võtsime ka suuna sinna, jõudsime kiriku juurde, kui Vabaduse väljaku vastasküljes lõhkes üks pomm hirmsa kõminaga ja mitte see üksi: ümberringi kogu linn ragises nagu surmaagoonias, eriti kesklinna ümbrus.
Kunstihoone juurde jõudsin juba üksinda, kaaslane oli kadunud. Kunstihoone klaasid olid kõik kildudeks, uksed olid laiali, ei mäleta, kust see trepp alla läks, aga ühel momendil olin keldrikorrusel, mis oli rahvast tungil täis kiilutud. Kui siis veel kunstihoone taga asuv maja sai otsetabamuse, kustus valgus, tuuletõmbus oli tugev, uksed ripakil, kibe lõhkeaine ving muutis hingamise raskeks, laste nutt, naiste kiljumine – täielik maailma lõpu tunne! See košmaar kestis umbes paar tundi, meie lähedal oli pidev pommide lõhkemine, nagu hiljem selgus, oli Harju tänav maatasa tehtud. Kunstihoone õnneks otsetabamust ei saanud.
Siis äkki jäi kõik vaikseks ja oli võimalik juba välja tulla. Kõigepealt üritasin minna Tartu mnt kaudu Lastekodu tänavale, et näh, mis on saanud õe Adeele elamisest. Tartu mnt oli aga leekides ja sealt läbiminek lootusetu üritus, pealegi lendasid õhus klaasikildude ja tolmu-tuha pilved tule tekitatud tuuletõmbuse mõjul. Millegipärast läksin ma Vabaduse väljakule tagasi, hulkusin lihtsalt mõttetult siin-seal sihitult, kui ühel hetkel hakkasid jällegi lennukid ulguma ja pommid langema, linn oli niigi leekides, milleks seda teist rünnakulainet vaja oli? Vabaduse väljaku ümbruses olevad inimesed läksid enamuses Harju mäe alustesse käikudesse varjule, mina koos nendega. Seal oli juba kindlam tunne olla ja eks see teine rünnak oli ikka tunduvalt nõrgem ka.
Hommikul valgenedes üritasin uuesti Tartu mnt läbida, siis oli see juba võimalik ja kui ma jõudsin nii kaugele, kus Lastekodu tänav juba nähtav oli, avanes mulle kohutav vaatepilt: kogu ümbrus (seal, kus praegu asub Keskturg) oli maha põlenud, püsti olid ainult korstnajalad – nagu ausambad punaarmee vägiteole! Sama saatus oli tabanud loomulikult ka maja, kus elas õde Adeele.
Adeele tuli aga mulle kõpsides vastu, kui ma Tartu mnt-le tagasi läksin, tema oli olnud pommitamise ajal ühe kahekordse kivimaja keldris varjul. Rõõm oli suur teda elusana nähes, mõttes olin ma kõige halvemat kartnud. Ta oli üsna reibas ja ei tundunudki väga õnnetu, kuigi kogu tema alles jäänud vara oli tal seljas. Suur õnn seegi, et ta oli elus ja terve!
Minu tee viis aga Raua tänava koolimajja tagasi, kus meist organiseeriti järgmisel päeval päästemeeskonnad rusude alt ja põlenud majade keldritest väljakaevamistöödeks. Nende tööde käigus sai näha ikka väga palju õudseid asju. Ei mäleta, et me oleks leidnud kusagilt rusudest veel elavaid inimesi, aga surnuid sai välja kaevatud küll ja küll. Statistika andmetel sai selles pommirünnakus surma üle 500 inimese, millest umbes 50 olid sõjaväelased, haavatuid oli üle 600. (...)
Sõja lõpp
Viimastel sõja päevadel loobus Eesti diviis lahingutest, kui kõrgem juhtkond oli alamad maha jätnud, igaüks püüdis omal algatusel lääne poole põgeneda, nii kuidas keegi oskas ja suutis. Nägin veel viimast korda oma otsest ülemust Hänelit varustusosakonnast koos mitmekordse haavata saanud mehe Schneideriga, kui me nendest juhuslikult mööda sõitsime juhusliku tanki lae peal, mis oli paksult mehi täis ja seetõttu oli täiesti lootusetu veel paar meest peale võtta.
Nii nad mulle meelde jäid allohvitseri tunnustega õlakutel, rind täis aumärke ja paar päeva hiljem sai mulle õudusega selgeks, milline saatus neid sellisel kujul tšehhide poolt ootas, ainult ime võis neid päästa mõnitamisest, kus lihtne suremine võis tunduda aumeheliku pääsemisena. See sai mulle selgeks seetõttu, et sõja viimase imena ma pääsesin lausa massimõrvari surmahaardest. (...)
Sõda oli juba ametlikult lõpetatud, kui Eesti diviisi osad vabatahtlikult relvad maha panid ja oma saatuse tšehhide heatahtlikkusele lootes ametlikult vangi andsid. Nägime neid tšehhe enamuses puude taga kõhuli või kükakil varitsedes meid, ilma relvadeta mehi hirmunud nägudega vastu võtmas. Kujutlesid vist ennast suurte kangelastena ja tunnetasid juba ette võimalust tasumise tunniks. (...)
Meid võttis vastu üks Nõukogude armee major, kes tonksas veidi ka saksa keelt, kuigi tal oli kasutada ka tõlk. „Hitler kaput, alle nach Hause“ ja tõlgi kaudu kamandati kõik spordiväljakule rivistusele. Võimu koha peal oli üle võtnud vene armee pataljon, kes oli kohale saabunud hommikul, kadunud olid kõik isehakanud kohtunikud ja surmaotsuste täideviijad. Väljakule kogunes umbes paar tuhat meest, enamuses sakslased, eestlasi oli võib-olla saja ümber, palju neist veretöö ohvriks langesid, ei osanud keegi öelda.
Keldrist tuli välja 30-40 eestlast, neid pidi niisiis väljas 60-70 olema, kes arvatavasti veretööd pealt nägid. Seda meest, keda peale mind peksma hakati, ei leidnud ma enam elavate hulgast. Ja miks osa eestlasi keldrisse aeti, osa aga väljas olid ja vist tappa ei saanud, on mulle praeguseni täielik mõistatus. Või võeti tapamasinasse materjali ka väljasolijate hulgast? Need ja ka muud sarnased küsimused jäid tol momendil vastuseta, hiljem saime ikka üht-teist kuulda Tšehhis toimuvast mõrtsukatööst, igal pool Tšehhimaal. (...)
Eesti diviisi jäänused andsid end vangi mitmel pool Tšehhimaal, neid pidi olema kokku ikka tuhandeid. Paljud jõudsid ka läände ameeriklaste juurde, igaüks käitus nii nagu ise oskas ja õigeks pidas, kes aga heas usus end kusagil Tšehhimaal vandi andsid, said tappa igal pool. Nii algas meie elu lindpriidena, mis kestis enam-vähem pool aastat, kuni 1945. aasta sügiseni."
