70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Sõja-aegsed mälestused annavad aimu, kui raske oli leida toitu

 (27)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Sõja-aegsed mälestused annavad aimu, kui raske oli leida toitu
Mälestuste autor Vaike 1938. aastalFoto: erakogu

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes järgneva paari nädala jooksul Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu viib meid tagasi 1943. aastasse.

Siin on paar päeva sõjast nüüdseks manalasse varisenud naise päevikust. Toimumiskoht ei ole Eestis, aga sõda on sama.

5. märts 1943

Mitu päeva olid soojad kevadised päevad, kuid siis hakkasid puhuma külmad tuuled. Päike soojendab iga päevaga rohkem. Varsti saabub kevad. Ei jätku enam kannatust oodata ja loota.

Vaatan oma väikese poja kahvatut ja kõhnunud nägu ja mul hakkab hirm tema pärast. Mis saab minust, kui ma peaksin ta kaotama? Sellist elu, nagu ma elan, ei oleks ka unes osanud ette näha. Nälg – süüa tahaks.

7. märts 1943

Käisin eile Jasenkis, mis on meist umbes 15 kilomeetri kaugusel ja käisin lõpnud hobuste järel. Inimesed rääkisid, et teel vedeleb palju tapetud hobuseid. Inimesed söövad neid. Ma otsustasin ka raiuda omale ühe tüki, hirmsasti tahaks kotlette. Kõndisin, kõndisin teed mööda ja otsisin pilguga, aga mitte kusagil mitte ühtegi raibet.

Kõndisin kaua, möödusin masina-traktorijaamast, küsisin, milline on järgmine küla ja üllatusin, kui kaugele olen jõudnud. Ei tahtnud tühjade kätega tagasi minna. Üks eit juhatas, kus nad vedelevad. Nad korjati teelt ära. Oh elu õudust, milleni oleme jõudnud!

Seotud lood:

Kõnnin nende raibete keskel, hais, soolikad vedelevad, ei tea millisest võtta, nad on ikka väga õudsed. Kui poleks juurde tulnud üks vanamees, oleksingi lahkunud, suutmata puudutada sellist jälkust. Vanamees aitas mul raiuda ja, võtnud tüki jalast, suundusin koju. Kandam oli väga raske, jalad ei käinud, käed kukkusid otsast ära, aga puhata ei saanud, sest hakkas pimenema. Koduni jäi kilomeetrit viis kui läks päris pimedaks, aga ma kõndisin juba küla vahel ja polnud enam hirmus.

Mõtlesin, et suudan seda jälkust süüa! Kahetsen, et käisin – ei lähe suust alla, aga mida teha?
Ka tõesti peab veel midagi üle elama? Homme on naistepäev, aga hinges on nukrus.

Mälestuse saatis Aleksander.