70 AASTAT SÕJA LÕPUST: "Plahvatuse ajal kerkis varjendi lagi hetkeks nii, et valgus paistis sisse"
„Minu isa Karl, kasutades veel tsaari soldati teadmisi, ehitas ettenägelikult varjendi umbes saja meetri kaugusele kodumajast. Palkide ja paksu mullakihiga kaetud varjendisse sai käänakuga kraavi kaudu. Eelmisel päeval olin esmakordselt kuulnud, kuidas taanduva Punaarmee soomusrongilt Lahinguvälja (vahepeal Vikipalu) nn teivasjaama juurest tulistati arvatavasti Vikipalu küla kuuetolliste mürskudega, nagu teadis isa. Mürsk tekitas lennates omapärast vilistavat-vulistavat heli, millele iga kord järgnes võimas plahvatus.
21. augusti hommikul vara, kella viie paiku plahvatasid esimesed mürsud nüüdse mööblikombinaadi kandis, meilt paari kilomeetri kaugusel. Kohe läksime isa ehitatud varjendisse. Nüüd tulistati meid Paasiku mõisa (Parila teivasjaama) lähedal paiknevalt soomusrongilt. Varjendisse minnes nägime, et öö jooksul oli meie talu karjamaa ja metsa serva asunud Saksa väeosa. Oli rajatud mitmes reas paiknevate kaevikutega kaitseliin. Sellest jäi meie varjend vaid poolesaja meetri kaugusele. Samal ajal kostis veidi eemalt, Sillaotsa talu juurest püssilaske ja kisa. Langes kolm Vene sõdurit. Käisin neid hiljem vaatamas. Meelde on jäänud pead läbinud kuuli „töö“ ja ilusti paigatud püksipõlv.
Venelaste kahurituld juhiti Andevei mõisa tornist ja vist ka Kehra tselluloositehase katuselt. Räägiti, et sealt vaatleja hukkus. Pärast varjendisse jõudmist tulistati meie koduümbrust, kus umbes hektarisel alal lõhkes üle kahekümne mürsu ja miini. Kodumaja palkseinad ja uksed olid killuauke täis, sest kolm mürsku olid lõhkenud majast vaid kümnekonna meetri kaugusel.
Olime varjendis viiekesi: isa Karl, ema Elisabeth, õde Hilja, vend Jaak ja mina. Tulistamise vaheajal läks isa vaatama maja olukorda. Jõudes sinna, kuulis ta aga soomusrongilt kolme lasku. Esimene mürsk kukkus vahetult, paari meetri kaugusele sakslaste kaevikust. Järgmine mürsk plahvatas täpselt meie varjendi suunas, paarikümne meetri kaugusel. Isa olevat mõelnud, et kolmas tabab täpselt meid. Õnneks see mürsk langes veidi kõrvale, lõhkes ukseava ees ja tekitas erakordselt suure, mitme meetri läbimõõduga lehtri.
Mäletan, et istusin varjendis sissekäigu kõrval. Olin siis kümneaastane ja mähitud vatitekki. Minu jalgade vahel lõdises meie koer Polli. Imelikul kombel mina ei kartnud. Plahvatuse ajal kerkis varjendi lagi hetkeks nii, et valgus paistis sisse. Hiljem leidsin mind ümbritsenud vatitekist vatti mähkunud mürsukillu. Arvatavasti kild tuli läbi ukseava.
Jäime terveks! Mis oleks juhtunud, kui isa oleks varjendi rajanud vaid mõne meetri võrra kodule lähemale? Muide, mürsukillud olid kuni 20 cm pikad, teravate sakiliste servadega, heast terasest ja tekitasid lennates omapärast vuhisevat-vurisevat häält.
Meie talu maal keegi ei hukkunud, kui mitte arvestada konna. Väike mürsukild läbis sibulõunapuu tüve, mis hakkas seejärel rikkalikult õunu kandma. Naabrite juures aga hukkus mürsutabamustest ja miinidel neli Saksa sõdurit.“
Oma mälestuse saatis Daniel Märtmaa.
