70 AASTAT SÕJA LÕPUST: "Oskasin pommi vilina järgi vahet teha, kas tuleb lähedale või kaugele"
"Mu isa, Tapa raudteepolitseinik, oli tulnud töölt, riputanud portupee tooli seljatoele ja istunud saapaid jalast sikutama, kui ütles: “Saksa ja Poola sõdivad.” Olin siis 1226 päeva vana ja see jäi meelde. Ka mu tolleaegne ettekujutus sõjast on siiani silme ees: Saksa ja Poola on kaks meest, kes sadamakail, laevad taustaks, teineteist oradega sudivad. Miks sadamas? Vist sellepärast, et suvel oli isa kasutanud oma raudteeametniku soodustust, et kord aastas perega Eesti piires tasuta reis teha, ja olime olnud Tallinnas. Ta oli viinud mind sadamasse laevu vaatama ja ehk oli siis lapse küsimustele “Mis laev see on?” vastanud: “See on Saksa laev, see on Poola laev jne”.
Enne, kui uusi sõjamuljeid tulema hakkas, tuli muid. Olime isa ja emaga suurel aasal. Aas oli inimesi täis. Meie ei olnud inimsummas, vaid liikusime läbi selle hõredama ääreosa. Keegi mees summa sees karjus arusaamatuid sõnu. See oli kommunistlik rahvakoosolek Tapal, Roti lagedal, 1940. aasta suvel.
Oli suvepäev. Kõndisime linnas ning kohtasime teisi kõndijaid. Majadel olid punalipud. Ka isa oli õhtul meie majale sellise teinud. Vaatasin, kuidas ta joonistas punasele sitsile kuldpronksiga sirbi ja vasara. Oli vist isegi šabloon. Vanemad rääkisid omavahel sitsist lipust ja villasest lipust. Minul tekkis probleem, et kui on olemas must lammas ja valge lammas, kas siis on ka sinine lammas. See vanematele tegi nalja. Kui me sel suvepäeval linnas jalutasime ja teiste jalutajatega rääkisime, siis kuulsime ka ühest majaomanikust, kes oli kaks lippu – punase ja sinimustvalge – koos heisanud. See oli see päev 1940. aasta suvel, kui mängiti riigikogu valimisi. (…)
Oli öö ja mind äratas vanemate sagimine. Meie magamistoa aken oli vastu tänavat. Akna taga oli veoauto ja keegi tahtis sisse tulla. Isa läks, rääkis, auto sõitis edasi ja isa tuli tagasi. Ütles, et otsiti teist maja. (…)
Isa oli tööl, mina emaga köögis. Aken oli lahti. Ema kükitas praeahju ees ja võttis sealt midagi. Õues käis hirmus kärgatus. Soemüürist, otse ema kohal, lendas tellisetolmu. Saksa kaugelaskekahuri esimene mürsk oli tulnud naabri aeda ja üks kildudest lendas läbi meie lahtise akna üle ema pea müüri tellistesse. Nii sügavale, et seda tuli tangidega välja kiskuda. Kui ema poleks kükitanud, oleksin pidanud üle elama midagi väga hirmsat.
Kogu õhtupooliku ja öö olime hoovil keldris. See oli mul esimene kord kuulata mürskude vilinat ja plahvatusi. Üks plahvatus oli eriti tugev. Mürsk oli tulnud meie äsja valminud majja. Isa ja ema kolme aasta töö oli varemeis. Hommikul, pommitamise vaheajal jõudsime linnast välja lähimasse külla, raudteest kaugemale. Järgmise öö olime talukeldris. Pomme jätkus ka sellese külla. Hommik tuli ilus ja hele. Taluhoov oli täis poolpaljaid saksa sõdureid, kes ennast noortele meestele omase mõnuga pesid. Oli soe, päikesepaisteline, ilus ja turvaline 1941. aasta suve lõpp. (…)
Vene lennuväe esimese pommirünnaku elasin üle Tallinnas, vist Loewenschede torni keldris. Teise pommitamise ajal olin Tapal, kodukeldris. Oskasin pommi vilina järgi vahet teha, kas tuleb lähedale või kaugele. Meie peres Jumalat ei palutud, mina ei osanud temalt abi paluda. Mina pöördusin iga pommi poole otse ja eraldi ning palusin tal kukkuda mõne minu poolt pakutud puu või põõsa, mitte meie keldri peale. Pommid kuulasid mind. Mõni päev hiljem, 9. märtsil 1944 olin isaga Tapal, ema oli Tallinnas. Isa oli õues ja vaatas seitsmekümne kilomeetri kaugusel põleva Tallinna kuma. Ema elas 9. märtsi üle.
Kogu selle aja vältel, mil elasin impeeriumis, nägin unes pommirünnakuid. Kõrgel lendavate superpommitajate armaadasid ja tuumarünnakuid. Tuumaplahvatuste sähvatusi olen näinud ka poolunes. Seda painajat ei olnud mitukümmend aastat. Viimasel ajal on jälle olnud…"
