70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Nukuparlamendi avaistung punase kanga ja kommunistide piltidega dekoreeritud Toompeal
Kui nn Varese rahvavalitsus oli 21. juunil ametisse astunud, järgnes laviin kõikvõimalikke ülevõtmisi ja muudatusi, mida pidi allkirjastama ka okupatsioonivõimude poolt vahistatud president Päts. Esimese asjana oli vaja aga lisaks uuele valitsusele moodustada ka nõukogudemeelne parlament, et viimane esitaks kiirelt soovi liituda Nõukogude Liiduga. Selleks oli vaja kõigepealt aga korraldada valimised. Kuidas need - valimisseadust mitmeti rikkuvad valimised aset leidsid ning milline nägi välja riigivolikogu esimene istung?
Riigivolikogu kiirendatud valimisteks kasutati kõiki vahendeid: esiteks korraldati valimised enne tähtaega ning valimised 5. juulil välja kuulutama pidanud Päts tõi põhjuseks, et sel erakordsel ajal ei ole võimalik valimisseaduses ette nähtud ajakava jälgida.
Valmisseadust muudeti Stalini erivoliniku Ždanovi mõjutusel Varese valitsuse määrustega mitu korda.
Kelle poolt oli "õige" hääletada?
Kommunistliku partei juhtimisel moodustati valimisliit Eesti Töötava Rahva Liit (ETRL), mille valimisplatvorm oli äärmislet laialivalguv, nõukogude korra kehtestamisest seal aga juttu polnud.
Opositsiooni kandidaate mõjutati valimistelt kõrvale jääma näiteks hirmutamisega. Ka käskis valitsus esitada paari tunni jooksul oma programmid – kuid ikkagi esitas opositsioon 69 kandidaati. Seejärel kontrollisid ringkondade valimiskomisjonid programme ning said vabad käed kandidaati väljajätmiseks - seda ka tehti. Lõpuks jäi "õige" ETRLi 80 kandidaadi vastu kandideerima vaid üks opositsiooni kandidaat.
"Ajalooline istungjärk"
"Kogu riigivolikogu saal oli pidurüüs: koosolekutesaal oli tulvil punaseid kangaid," kirjeldab toonane pildiajakiri "Nädal pildis" mustvalge fotoreportaaži kõrvale, milline oli nõukogudemeelse riigivolikogu "ajalooline koosolek" 21. juulil.
Istungisaali seintel olid Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini pildid. Saadikud hüüdsid oma loosungeid, mitu korda kõlas "Internatsionaal" ja plaksutati korduvalt ja tormiliselt.
Seppo Zetterberg vahendab oma raamatus nende mõtteid, kes istusid saalis kutsutud külalistena diplomaatiliste saatkondade esindajatena, Soome saadik Hynninen pani oma koju saadetud raporti pealkirjaks "Finis Estoniae" ehk "Eesti lõpp".
"Nähes saadikute süngeid, fanaatilisi nägusid ja kuuldes nende hullumeelseid meeleavaldusi, mida iga kodanliku maailma kohta lennutatud lööklause põhjustas, mõistsin, et minu ees ei ole mingi rahvaesinduskoda, vaid jõuk jakobiine, kes on valmis minema revolutsiooni teel niikaugele, kui neile antud juhtnöörid lubavad."
Suurbritannia aukonsul W.H. Gallienne kirjeldas juhtunut kui teatraalset meeleavaldust, mis tekitas vastikust: kõned olid ühetoonilised ning kogu ettevõtmine polnud muud kui organiseeritud propaganda.
Vaata rohkem pealkirju toonasest ajakirjandusest siit:
- "Eesti Ajalugu", Seppo Zetterberg (2009)
- Väljavõtted Päevalehest ja ajakirjast "Nädal pildis"
