70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Nägime kaevikutes, kuidas hiigelmass hakkas meie poole liikuma“

 (58)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: „Nägime kaevikutes, kuidas hiigelmass hakkas meie poole liikuma“
Sõdurid talvel rindelRepro

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu on teine Eesti Leegioni kuulunud Heino Tammemäe meenutustest ja viib aastasse 1944 Narva rindele.

"Meie pataljoni rünnak läks poolkaares üle Pähklamäe, suund Siiversi surnuaed, Narva jõe ääres asuv Põhjasõja mälestussammas ja Narva jõgi. Rünnak oli ohvriterohke ja äge. Venelane avaldas visa vastupanu. Paar päeva olime kinnijooksnult Pähklimäe lähistel vesisel lahtisel maastikul, ei saanud edasi ega tagasi. Toitu ja laskemoona sai ette tuua vaid öösel. Kuna külm oli tugev, siis kuivtoit oli läbikülmunud ja seda ei saanud süüa. Hinge hoidis sees termostes ettetoodud kuum vein, mida jõime pidevalt külma ja nälja peletamiseks. (…)

17. märtsi hommikul algas teisel pool jõge vilgas tegevus. Tehti suitsukatet, veeretati ette otsesihtimisega laskmiseks kahureid ja varsti läkski lahti. Rünnakut ettevalmistav tuli oli võimas – igat liiki raskerelvadest, kaasa arvatud nn Stalini orel ehk Katjuuša – ja kestis paar tundi. (…)
Kaevikutesse jõudes nägime, kuidas hiigelmass hakkas meie poole liikuma (pataljoni lõiku rünnati paari diviisi jõududega). (…) Meie tuli oli tihe ja täpne. „Kuulipritsid” töötasid laitmatult ja kahurväe tõkketuli purustas süstemaatiliselt jääd, kuhu uppusid paljud pealetungijad. Nägime ka kuidas tagasijooksjatele tõmmati omade poolt tuli selga, sundides neid jällegi asjata edasi tungima, kindlasse surma. Kohati õnnestus mõnel väikesel grupil sissemurre, aga need likvideeriti kohe. Rünnaku lõppfaasis, kui venelased jõudsid juba minu r/k “surnud tsooni”, võtsin kuulipilduja aluselt (olles ise kuulipilduja taga), et viia see kõrval asuvasse lähivõitluspesasse.

Seotud lood:

Samal momendil tabas kuulipilduja alust mürsk, paisates selle koos kõrval asuvate laskmoona kastidega kõrgele õhku. Oleks mürsk tulnud sekund-kaks varem, oleks ka mina koos nendega õhku lennanud. Lähivõitluspesas sai kuulipilduja ja käsigranaatidega hävitada enamus pealetungijaid, kuid umbes tosin meest murdsid minust paremal laskurite kaevikusse sisse, kes taganesid välja. Jäi üle oma järelejäänud kuulipilduja toimkonnaga venelaste poolt hõivatud kaeviku osa “üle rullida”. Asusime seda tegema koos ühe noore täienduseks saadetud poisiga. Tema võttis kuulipilduja, mina läksin ees ja iga kaeviku “sirgele” enne saates käsigranaadi, siis MP-st valanu ja kohe käpuli. Nüüd tulistas poiss veel minu õlalt kuulipildujast valangu pikki kaevikut. Nii saime teha mõned korrad, kuni ühe nurga tagant visati meile tankitõrje granaat, mis lõhkes minu nina all lüües kiivri puruks ja pani kuulipilduja vaikima (kaeviku seintelt varises mulda kuulipilduja lukule). (…)

Õhtul, kui kord oli kogu lõigus jalule seatud tundsin, et riiete all torgib midagi igal pool. Riidest lahti võttes selgus, et mul oli naha alla sattunud peotäis väikesi granaadikilde, mis tuli ükshaaval pintsetiga välja noppida. (…)

(…) Eriti ilus oli Narva rindel kevadel. Surnuaias oli tohutult igasugu laululinde (kaasaarvatud ka ööbik) ja kui nad hommikul laulma hakkasid, siis oli kogu õhk täis linnulaulu. (Huvitav on märkida seda, et jõe vastaskaldal laululinde ei olnud). Mina armastasin olla hommikul ise kohe paar vahetust järjest postil, et kuulata seda võrratut kontserti. Lahingutegevust, peale igapäevase häiriva tulevahetuse, polnud ja linnud sellist tulistamist ei kartnud. Meil oli rühmas üks Rakverest pärit Olvi nimeline poiss, kes oli igale asjale meister ja juba aprilli kuus lõi ta lahti oma viinaköögi. Toormaterjali hankis ta ümbruskonna taludest ja Narvast, nii et vabrik töötas täie võimsusega kuni väljavahetamiseni. Käisime tihti ka Narvas „ekskursioonil”, kuid seal polnud peale varemete suurt midagi vaadata, sest 6. märtsil pommitasid venelased lennukitelt ta täiesti puruks. Ka 9. märtsil Tallinna pommitama lennanud lennukid lendasid meilt üle. Muide, Tallinna põlemise kuma paistis meile öösel isegi ära." Heino Tammemäe mälestustelugu jätkub.

Oma isa mälestused saatis Olavi Tammemäe.