70 AASTAT SÕJA LÕPUST: N. Liit hoidis Tallinna viimase hetkeni, lahkuti, kui sakslane oli eeslinnades

 (28)
vanad fotod, väljalõiked ja meenutused!
Noorte hääl 1940, 1941
Noorte hääl 1940, 1941Foto: Repro

1941. aasta suvi tundub ajalehtede fotosid vaadates olnud kuum ja päikseline. 7. juulil ületasid Saksa armee üksused Eesti lõunapiiri ning kuigi rinne peatus nädalaks Tartu all Lõuna-Eestis liikus see peagi edasi. Tallinnat Punaarmee aga kergelt ei loovutanud, alles siis, kui sakslased oli eeslinnades sees, asuti lahkuma. Sellele eelnesid aga pingelised päevad kaitserajatisi ehitades, kõik inimesed pidid andma oma panuse, et punaarmee linna endale hoiaks. Kuidas kõik neil palavail suvepäevadel lahti hargnes?

Eesti oli olnud juba aasta Nõukogude okupatsiooni võimu all, juunis oli toimunud küüditamine, lisaks oli kogu aasta jooksul oli sihikindlalt likvideeritud eesti eliiti, hävitatud eestlust puudutavat kirjandust. Kõik, mis puudutus Vabadussõda oli põlu all, sinimustvalge lipp samamoodi. Nüüd oli siis punaarmee toomas Eestisse rohkelt lisajõude ning sakslaste rinnet suudetigi mõnda aega kinni hoida. Keeruliseks läks olukord siis, kui edukale pealtungile juuli lõpus järgnes Saksa armee Kundasse jõudmine. Vene armee lõigati sel moel kaheks ning Tallinna ning saartega hoiti ühendust Nõukogude Liiduga meritsi.

Fotol on sakslased jõudnud Viljandisse:

II MS. Saksa vägede jõudmine Viljandissse, suvi 1941 Foto: erakogu
Seotud lood:

Vaata videograafikult, kuidas sakslaste pealetung täpselt kulges:



Põletatud maa taktika

Taanduv punaarmee ei tahtnud vastasele olulisi hooneid jätta, seega pandi põlema kõik, mis oluline tundus:

Siin pildil on süüdatud Ardu algkoolihoone. Tänagi on see maja ju alles, kas pole mitte tuttav maja Tallinna-Tartu maanteelt?

Ardu algkooli hoone. Maja süütasid põlema lahkuvad punaarmee üksused ja hävituspataljoni liikmed 8. augustil 1941. Foto: Erakogu, Riigiarhiiv

Siin on hoone Jõgeval:

II MS. Eesti Tarbjateühistu Jõgeva kontori kontroihoone varemed, suvi 1941. Maja süütasid põlema taanduvad Nõukogude väed või Läti hävituspataljon, 23. juuli 1941 Foto: Erakogu, Riigiarhiiv

Siin on allatulistatud Punaarmee lennuk Pärnus. Foto ilmus toonases Saksamaa propagandaajakirjas:

II MS. Purukslastud nõukogude armee lennuk Pärnu lennuväljal. juuli 1941. Foto: Georg Gundlach, Erakogu


Nõukogudeaegsed ajalehed kutsusid üles kaitsma Tallinna

Mis aga toimus nüüd Tallinnas, kuhu lähenev Saksa vägi järjest lähemale jõudis? Meeste mobilisatsiooni kohta punaarmeesse ilmus reportaaže, mis kiitsid väge ja kirjeldasid, millise õhinaga kõik punaarmeesse teenima läksid. 

Siin on katke ühe kirjelduse algusest - väidetavalt tõusnud nii töölised oma treipinkide tagant kui ka haritlased oma raamatute tagant nagu üks mees ja seadnud sammud mobilisatsioonipunkti:

Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro

Ilmutatati ka Vene mereväge ülistavaid kirjeldusi ning ka Nõukogude Liidu relvastust kiitvaid pilte. Saage tuttavaks: vene vintpüss - võimas relv!

Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro

Mida lähemale rinne jõudis, seda kiiremini on vaja kaitsefondi anda nii oma raha kui ka kõikvõimalikud tööriistad, et kaitsetööd õnnestuks.

Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro

Iga päev ilmub nüüd reportaaže, kuidas edenevad Tallinna kaitsetööd, kõik käivad ehitamas.

Siin on töötajad puhkepausil.

Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro

Viimases numbrid ilmuvad veel paar fotot punaarmeelastest Tallinna tornide taustal, päises hõiskavad juhtkirjad, et Tallinna ei loovutata.

Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro
Noorte hääl 1940, 1941 Foto: Repro

Siin fotol on Saksa väed jõudnud Tallinna. Toonasel Raekoja platsil on näha veel ka vana vaekoda, mis hiljem puruks pommitati.

Saksla sõdurid Tallinna Raekoja platsil. August 1941. Foto: erakogu

"Kuigi ajalehtedes ilmuvad sõjakad juhtkirjad ja artiklid pidid veenma inimesi, et olgugi neetud hitlerlastel praegu edu tänu sõnamurdlikult alustatud välksõjale, on võit meie ja lasevad nad varsti ka Eestist jalga. Meie kangelaslik Punaarmee, Balti mere madrused ja hävituspataljon ei anna iialgi meie kaunist Tallinnat sakslaste kätte!

Tegelik olukord näitas aga vastupidist. "Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. Öö otsustas majarahvas veeta varjendis," on oma põhjalikud mälestused Teisest maailmasõjast kirja pannud Gordy Mairold Jõelaid, kes tänaseks on meie seast lahkunud. Tema mälestused on nüüd läbitöötanud koolivend Arvo Jaama, kes saatis noppeid sõbra memuaaridest Eesti Päevalehele ja Delfile avaldamiseks.

Loe veel

Kuidas toimus Tallinna ülevõtmine Saksa vägede poolt tema silme läbi, loe pikemalt:

Tallinn on vaba! Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. Öö otsustas majarahvas veeta varjendis.

Selleks oli võlvitud laega paekivist kelder, mis tegelikult maa peal asetses ja oli ühtlasi selle majaosa aluseks, mille peal Hasselblatid olid elanud. Ei mäleta enam, kes majarahvast sel ööl varjendisse kobisid, aga enamus oli seal koos küll. Mina emaga muidugi ka. Terve öö oli tänavalt kuulda tankiroomikute kolinat, inimeste hõikeid ja autode jorinat. Hommikul oli aga äkitselt muutunud kõik vaikseks.

Kolisime oma võlvi alt välja valguse kätte. Kedagi polnud näha ja midagi polnud kuulda. Venelased olid kadunud! Tasapisi hakkas ühest ja teisest hoovist inimesi tänavale ilmuma. Nende uudishimulike hulgas olin ka mina.

Otsustasin minna üksinda linna peale maad kuulama. Siin-seal liikus juba inimesi. Peamiselt meessoost. Aga venelased olid kadunud!

Tõnismäel oli mehi kobaras koos. Seal jagas üks Eesti sõjaväevormis mees püsse välja. Kes soovis see sai. Saaja tõmbas aga küüru selga ja kadus kuskile. Mingi valge side nendel püssimeestel siiski ümber varruka oli seotud. Mõnel lihtsalt marlist. Mina püssi saama ei läinud. Tundusin endale veel pisut liiga noorena, olgugi et koolis riigikaitse tunnis oli leitnant Veski meile vene vintovka materjalosad selgeks teinud ja õpetanud püssi palges ja vastu õlga hoidmist ka. Aga pauku polnud ma veel elus teinud. Vähemalt sõjapüssist mitte. Toompealt kostus koguni laskmist. Mingisugused punased tegelased, kes ei olnud jõudnud jalga lasta avaldasid veel vastupanu. Ega see paugutamine oli hõre ja varsti lakkas hoopis. Rahvast oli tänavale juba õige paksult kogunenud. Kõik olid õnnelike ja naerul nägudega. Ometi tuli lõpp sel pimeduse aastal.

Olin jõudnud Toompea jalamile Paldiski maantee otsa. Pika Hermanni tornis lehvis meie sini-must-valge lipp! Rahvas ootas sakslasi - vabastajaid. Räägiti, et üks väeosa tuleb Tallinna Paldiski poolt sisse. Kõnniteed olid juba ootavaid inimesi täis. Nüüd juba naised ja mehed segamini. Siis kõlas kahin läbi ootajate.

Tulevad! Tuli hall külgkorviga mootorratas. Kaks sakslast peal. Hallid teraskiivrid ja rohekashallid nahkmantlid seljas. Korvimehel oli mingi relv peos ka. Inimesed viipasid ja hõikasid tee ääres tervitusi nagu vanasti võitjatele Pirita ringrajal. Kanged mehed olid. Sõitsid võõrasse linna sisse, kust võis igast aknast tulla surmav kuul.

Kaarli kiriku juurest pöörasid tuldud tee tagasi. Rohkemat polnud midagi näha. Need olid luureks ettesaadetud mehed. Varsti kuuldusid uued hõiked. Nüüd tuleb jalavägi. Ja tulidki kenasti rivis, näod nalja täis ja rinnad lilleehtes. Rahvas tervitas neid rõõmsate hõigetega. Jagati lilli. Nad olid vabastajad ja võitjad. Üks saksa ohvitser hõikas midagi eesti keeles vastu. Inimesed olid vaimustuses, eestlane! eestlane! Ta sai ühelt naiselt musi, kallistused ja lilled. Eks ta tegelikult baltisakslane oli. Nii ruttu eestlastele veel Saksa ohvitseri mundrit selga ei antud. Nüüd läksin ka mina rahuliku südamega koju tagasi. Muljed olid head. Saksa sõdur oli meile vastuvõetavam kui kirsasäärikus venelane. Aga kuskil kaugel Venemaal tatsub kurvalt ringi üks väga sõbralik kuju.Võib-olla on kirsasaabas juba temagi jalavarjuks. Mõttes on ta aga kindlasti siin oma lapsepõlve radadel. Kindlasti pole Bärnil veel aimugi sellest, mida minu silmad täna näevad. Nii negatiivsed rindeteated levivad Venemaal õige aeglaselt.

Siin on veel noppeid erinevatest Noorte Häälest, mis avaldati selles nõukogudemeelses ajakirjas ajal, mil Saksa armee lähenes Tallinnale: