2. augustil 1944 kuulutati sundmobilisatsioon 1926. aastal sündinud poisile. Kuna teadsin: varsti on lõpp, mõtlesin redutada. Ema aga ütles, et kui kavatsen end varjata, teha seda nii, et tema ei tea. Siis mõtlesin, et igaühel on oma saatus määratud, mis tuleb, tuleb nii siin kui seal. Läksingi sõjaväkke.

Kogunemispunkt oli 25 km kaugusel. Jäin hiljaks, teised olid läinud, jäin sinna ootama. Sain sõjakomissari juurde alles järgmiseks õhtuks. Seal öeldi: pole häda kedagi, saadeti teiste juurde. Järgmine hommik olid masinad ees: ärasõit. Me ei mahtunud kõik peale, jäime maha järgmisi masinaid ootama. Väina tamm aga lasti samal ajal puruks, nii et ootasime paar nädalat. Siis viidi meid Kloogale – seal kohad täis, sealt edasi Paldiskisse, endised Vene kasarmud olid tühjad ja seal oli meie väljaõppe laager. Olime kohe juudi vangilaagriga kõrvuti.


17. – 18. septembril
avastasime, et juudilaager on tühi, arvasime, et nüüd hakkab kindlasti midagi juhtuma. 20. septembril sattusin Pitka üksustesse. 22. septembri varahommikul loeti ette Pitka läkitus: vastupanu oli mõttetu. Vaja oli laiali minna, kaduda, kuhu keegi saab. Jätsime Soomest tulnud Eesti ohvitseridega hüvasti, olime jälle lindpriid.

Edasi oli meie jalgsirännak Saaremaale, seal piiras sakslane meid sisse. Mul õnnestus põgeneda, kuid mõne kilomeetri järel võeti mind uuesti kinni. Kuna olime Pitka üksuses, loopisin tunnusmärgid ära, et sakslane ei suudaks selgeks teha, kes olen. Tema ütles: vene sõjavang, sakslase maha löönud, ja määras mahalaskmise kell 2 päeval. Seal, kus oma otsust ootasin, rääkisin endast peremehele, kes selgitas sakslasele, muutsid otsuse ära. Mul õnnestub uuesti põgeneda. (...)

Eesti Korpuse kojutulek
See on sündmus, mis vist ei unune hauaski. Tulekuga alustasime kusagil 100 kilomeetrit teiselpool Riiat. Kord oli selline: 50 minutit käiku, 10 minutit puhkust. Enne Riiat tehti paaripäevane puhkus järvede ääres, raviti haavu. Ette juba hoiatati, et Riias puhkust ei saa, nii oligi.

Rahvast oli viimse võimaluseni teeääred täis, neid lilli, mis meile toodi ei oska kirjeldada, peamiselt sirelid. Linnas oli tribüün, sellel Läti ja Eesti kõrged riigiametnikud ja sõjaväelased, meil tuli lüüa valvel sammu. Vahepeal eriti midagi ei juhtunud, selle, mis toimus piiril, Ainažis/Iklas: selle peaks igaüks elus läbi elama, enda silmaga nägema.

Oli väga ilus õhtu, kui sinna jõudsime, päike vajus merre. Läti rahvariides piigad saatsid meid lätikeelse lauluga, Eesti poolel võtsid Eesti rahvariides neiud meid vastu eestikeelse lauluga. Kas oskab keegi aimata, mida ütleb sõduri süda sellises olukorras? Kuid samas oli ka väga kurb. Mõni naine oli tulnud, et kohtuda taas oma armsa abikaasa, laste isaga, kuid kuulis võitluskaaslastelt, et ei, ta ei tule enam kunagi. Oli nuttu, oli naeru.

Niisugune oli elu sõja ajal. Tulime Iklast mõned kilomeetrid ilusa männimetsa alla, et puhata. Seal siis õige pidu algas, tants ja trall kestis hommikuni, oli tõeline nauditav Eestimaa suveöö.