70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Lugeja mälestused: videviku ajal tulid tallu kolm poissi, kes olid väeosast põgenenud. Ema hakkas neile Saksa mundreid mustaks värvima

 (58)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Lugeja mälestused: videviku ajal tulid tallu kolm poissi, kes olid väeosast põgenenud. Ema hakkas neile Saksa mundreid mustaks värvima
Sõdurid maalrepro

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes järgneva paari nädala jooksul Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu viib meid tagasi 1944. aastasse.

"Mu kodu asus 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast, Ääsmäe–Haapsalu maantee lähedal. Kuigi olin sõja ajal laps, siis on mul siiani meelde sündmused 1944. aastast, kui olin kaheksa-aastane. Mäletan märtsipommitamist, Tallinna helgiheitjad valgustasid ka meie koduküla. Olime koos õega külas naabertalus ja läksime koju nagu päevasel ajal. Meie lähikonnas taheti pommitada ka raudteed, kuid need paar pommi ei tabanud märki.

Pärast 9. märtsi valgusid talud täis lastega põgenikke Tallinnast, sest maal oli ohutum ja võimalik saada toitu. Eriti on mulle meelde jäänud 22. september.

Oli ilus päikesepaisteline soe ilm, käisin koos õega, kes oli siis 24-aastane neiu, teispool maanteed heinamaalt hobust koju toomas. Hingu oja juures pidas parajasti puhkepausi Saksa taganev sõjakolonn. Ei olnud seal ühtki sakslast, kõik olid noored eesti poisid, nendele pakkusid küüti vanad talumehed oma vankritega.

Poisid olid ise lõbusas meeleolus, õde vestles nendega ja üks neist pakkus mu õele oma akordioni. Mööda maanteed kodu poole minnes tuli meile vastu mees jalgrattal, kes teatas, et venelane on Tallinnas.

Videviku ajal tuli tallu kolm poissi, kes olid väeosast põgenenud ja palusid tsiviilriideid. Sõja tõttu ei olnud talus kas üleliigseid rõivaid või need ei olnud õige suurusega. Ema pani paja tulele ja hakkas Saksa sõjaväe mundreid mustaks värvima. Kui riided olid tahenenud, jätkasid poisid mööda metsi oma teekonda, üks neist oli teadaolevalt jõudnud koju Lõuna-Eestisse.

Seotud lood:

Järgmisel hommikul, 23. septembril sõitsid külast läbi juba Vene tankid, vahtisin koos linnalastega neid naabri karjamaa värava pealt.

Olen täiskasvanuna korduvalt mõtelnud nende poiste kurvale saatusele, sest taganeda ei õnnestunud neil kuhugi, kuna Haapsalus tuli meri ette."

Mälestuse saatis Ellen Siimaste.