70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Kolme venna hargnenud saatused sõja ajal. "200 grammi leiba päevas ja see oli elamiseks kõik"
„Mäletan, et mu vanem vend Arnold läks kodust Punaarmeesse aega teenima. Uksest väljudes ütles ta emale: "Mina seda ust enam ei liiguta." ja nii see tegelikult ka läks. Kolme päeva pärast algaski sõda. Kui sõda oli juba käimas, saime vennalt kirja, et ta on Leningradis ja tõenäoliselt tuleb rindele minek Eestisse.
Keskmine vend Aleksander, kes oli sündinud 1922. aastal, mobiliseeriti ka umbes juuli lõpus ja saadeti teele Leningradi suunas. Kuna mina olin sündinud 1923, ei kuulunud ma veel mobilisatsiooni alla. Sakslane tungis iga päevaga lähemale, rajooni sõjakomissariaat evakueeriti ära ja mina ei saanudki käsku sõjaväkke ilmumiseks. See-eest anti aga mitu käsku evakueeruda Venemaa sügavustesse. Aga kes oleks tahtnud kodust ära minna. Ootasime, et sakslane ehk tuleb ja päästab meid ära.
Ühel ilusal septembrikuu õhtul ilmus ka keskmine vend Aleksander koju tagasi. Neid oli mitu meie küla poissi, kes olid sõjakomissariaadi poolt suunatud Leningradi, kuid kuna kõik Leningradi viivad teed olid sakslaste poolt hõivatud, ei jäänud neil muud üle, kui oma komissariaati tagasi tulla. Kuna ka seda ei olnud enam ei jäänud muud üle, kui ennast metsas varjata. Sakslane jäi pidama ja vanemad evakueeriti sunniviisiliselt ning meil ei jäänud muud võimalust, kui läbi rinde saksa poole üle minna. See toimus 8. oktoobril 1941. aastal, kui jõudsime läbi soode Vederka külani, kus olid sakslased sees. Sakslased haukusid nagu koerad meie kallal, millest me ühtegi sõna ei mõistnud. Lõpuks toodi siiski üks sakslane, kes valdas vähe vene keelt ja saime selgeks teha, et me pole juudid, vaid oleme eestlased ja tahame saada Eestimaale. Meid ei lastud ühtigi vabaks vaatamata sellele, et olime noored ja erariides, mul isegi pastlad jalas. Löödi aga vangide sekka ja marss kolonnis Staraja Russa suunas. 200 grammi leiba päevas ja see oli elamiseks kõik. Staraja Russas hakati meid vähe viisakamalt kohtlema. Meid, eestlasi, lätlasi ja leedulasi, paigutati ühte ruumi venelastest eraldi. Leivaports jäi ikka samaks ja lõunasöögiks olid koortega katkilõigatud kaalikad, mis olid vee sees keedetud ning mida anti umbes kolmveerand liitrit päevas.
Staraja Russas me ei olnud kaua, varsti algas sõit Riia suunas. Meile öeldi, et sõidate Riiga ja seal saate vabaks. See sõit on minule meelde jäänud igaveseks. Meid tuubiti vagunisse koos vene ohvitseridega, kokku oli 96 meest ühes härjavagunis. Enne vagunisse toppimist anti iga kahe mehe peale üks saksa sõduri leib ja öeldi, et enne juurde ei saa, kui kohal olete. Vagun oli inimesi puupüsti täis, mingit istumise võimalust ei olnud. Kes juhtus akna ligi olema, see sai lusika trellide vahelt välja pista, et vihmavett koguda keele kastmiseks. See sõit kuni Salaspilsi jaamani kestis kokku kolm päeva ja kaks ööd. (…)
1941. aasta 23. novembril toodi kõik eestlased Valka, kus anti vabastustunnistus (Endlassung Ausweiss). Sellega asusin elama Võrumaale Laaneotsa talu sulaseks. 1943. aasta märtsis anti mobilisatsiooni käsk Saksa tööteenistusse. Nii saigi minust vabatahtlik politsei pataljoni reamees. (…)
1943. aasta septembris hakati tegema ettevalmistusi Venemaale einsatsi minekuks. Nii hakkaski ühel õhtul ešelon Vilno suunas veerema. Umbes kesköö ajal käis hirmus kõmakas ja rong jäi peagi seisma. Selgus, et neljanda meeskonna vaguni all lõhkes miin ja enamik vagunis olnud meestest hukkus. Välja hakati paigutama julgustust ümber ešeloni, sest kardeti partisanide rünnakut metsast. Õnneks seda ei juhtunud, kuid üldine pilt oli kole ja masendav. Meie ohvitserid olid enamuses joobnud olekus. Hommikul saime liikuma, ellujäänud vigastatud võeti Vilniuses rongilt maha viidi haiglasse. Meil jätkus sõit edasi, kogu aeg hoiti relvastatud valve väljas lahtise platvormi peal. Viimaks jõudsime Molotetsno jaamani.
Minul vedas, meie kompanii jäeti staabi kaitse kompaniiks. Sellest ajast on jäänud väga masendavad mälestused. Külade elanikud olid viimseni evakueeritud vaatamata soole ja vanusele, arvatavasti Saksamaale. Küladest jäid järele ainult tuhahunnikud. Mina troostin end sellega, et ma isiklikult ei süüdanud ühtegi maja ega sauna, kuna olin kaitse kompaniis. Kui me staabiga kolisime järgmisesse peatusesse, siis põletati ka see küla maha. Oktoobri lõpuks jõudsime Läti ja Leedu piiril asuva Zemgale raudteejaama juurde. Pidin suunduma rindele – võõrast maad kaitsma. Neveli all veetsin 29 ööd ja päeva metsades ja soodes. Sain seal kergelt haavata vasakusse kätte ja sellega pääsesin eluga haiglasse. (…)
Märtsis 1944 kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, võeti kõik mehed saksa sõjaväkke, kommunismi vastu sõdima. (…) Mind suunati edasi Tartusse, kus toimus ettevalmistus rindele saatmiseks. Aga seda ma ei võinud endale lubada, sest kõik tundemärgid näitasid, et sakslane kaotab sõja ja enne, kui ta lahkub Eestist, jätab ta eestlased enda tagalat kaitsma. Kui ennast rindel vangi anda venelastele, siis on elu läbi, sest saksa sõduriraamatus oli selge kiri, et oleme saksa sõjaväes vabatahtlikult, mis ei vastanud tegelikkusele. Kui Petseri poolt hakkasid kostma mürsuplahvatused ja tuli käsk rindele saatmiseks, siis otsustasin järjekordselt põgeneda, mis ka õnnestus. Varjama pidin ma end juhuslikes kohtades seni, kuni sakslased olid lahkunud.
Algul ei julgenud ma end venelastele ka näidata, aga teha ei olnud midagi. Läksin siis vallamajja ja andsin ennast üles, et varjasin ennast Saksa sõjaväe eest. See oli augustikuu lõpupoole. 6. septembril 1944 anti käsk ilmuda mobilisatsioonipunkti. Nii saigi minust Nõukogude Armee reamees, saksa sõjaväe väljaõppega. (…)
1947. aasta aprillikuu viimastel päevadel mind demobiliseeriti ja ma asusin elama Võru maakonda, Lepistu valda, Laaneotsa tallu. Minu vend Arnoldi jaoks lõppes sõjatee suhteliselt sõja alguses, kui ta oli Punaarmee poolel võideldes haavata saanud. Vend Aleksander taganes Eesti Leegioni koosseisus kuni Austria piirini Tšehhimaale, kus venelased ta kätte said ja kümneks aastaks Venemaale kaug-põhja Komimaale saatsid. Peale vangistust jäigi ta elama Komisse, Uhta linna.“
Oma isa Johannese mälestused saatis Toomas Paap.
