70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Olime tormisel merel viis päeva ja siis jõudsime Rootsi"

 (2)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Olime tormisel merel viis päeva ja siis jõudsime Rootsi"
Ants PuustFoto: erakogu

Läti piiri äärest, Iklast ja Heinastest on pärit Meierite perekond. 2014. aasta suvel sai taaskord suguvõsa Heinaste lähedal kokku. Seekord kuulati kolme vana mehe lugusid. Jaan ja Ants on tädipojad, nende ja Karli vanaisad on vennad. Delfi vahendab nende sõjamälestusi. Kolmandana ilmub Antsu lugu.

Ants (snd 1936) kuulub nende hulka, kellest said pärast sõda pagulased. Ants tegi koos emaga läbi äärmiselt raske katsumuse – ohtliku põgenemise üle mere Rootsi ja sealt edasi Kanadasse.

„Meie emaga põgenesime kahekesi 1944. aasta sügisel Eestist. Isa oli sel ajal rindel, sõdis Saksa poolel. Isa oli sõja ajal 40-aastane ja ta läks alles viimase mobilisatsiooniga. Tema ülesandeks oli hoolitseda varustuse eest. Mäletan, et ta lasti rindelt koju paariks päevaks augustis 1944 või oli see septembri alguses…. Ilm oli ilus ja soe ja istusime Pärnu rannas muuli peal. Oli selge, et venelased tulevad ja üsna varsti. Rääkisime, kuidas meie emaga selle üle elame. Juba kuu aega enne seda jutuajamist oli isa kaevanud maja taha hoovi augu ja sinna sisse pandi sõja üleelamise tagavara. Terasnõu sisse pandi tekid, soojad riided ja toitu -konservid, kuivained jms.

Venelane „läks üle“ ja isa jäi Pärnusse. Teda võeti mitu korda vangi, aga kui ta ükskord vangina Pärnusse toodi, siis ta põgenes vaikselt Pärnu silla all grupist. Ta oli lihtsõdur ning seetõttu ilmselt ei viidud teda ka hiljem Siberisse vangi. Järgmine kohtumine isaga oli 1968. aastal Tallinnas. Ema oli kahjuks selleks ajaks juba surnud ning ema ja isa pärast põgenemist enam ei kohtunudki.

Seotud lood:

Emaga põgenesime viimastel päevadel enne venelaste sissetulekut. See oli septembris, kaks päeva enne seda, kui venelane sisse tuli. See põgenemine oli üsna juhuslik asi, koos naabriperega. Läksime Pärnu jahtsadamast kalalaevaga, millel nimeks Kala. Laeval oli 79 põgenikku. Tormisel merel olime kusagil viis või rohkem päeva. Saabusime Rootsi väiksele saarele Gotska Sandön. Rootsi valitsus viis meid sealt edasi ja meie esimene põgenikelaager oli kusagil Kesk-Rootsis. Veidi aega olime keset Rootsit karantiinlaagris ja siis saime edasi Norrköpingi linna järgmisse laagrisse, kus olid naised lastega ja perekonnad. Laagrist välja Norrköpingi linna elama saades, käis ema haiglas tööl.

Hiljem sai ema töökoha Göteborgi linna ja kolisime sinna. Elasime 100-aastases kortermajas, kus käimla oli õue peal ning igas toas oli ahi, mida sai sütega kütta. Käisin Göteborgis kõigepealt algkoolis. Rootsi keelega oli mul raskusi ning see kooliskäimine polnud kuigi lõbus. (…)

Täitsa juhuslikult tuli Göteborgi linna minu ema noorem vend onu Harry. See oli millalgi 1948. või 1949. Ta oli USA kaubalaevastikus tööl ja saabus oma tanklaevaga. Tol ajal pooled põgenikud, kes olid põgenenud Eestist Rootsi, lahkusid või siis katsusid lahkuda. Selle põhjuseks oli, et Rootsi riik andis Venemaale välja Balti sõjaväelasi, kes olid Rootsis põgenikelaagris. (…) Rootsi valitsus saatis tol ajal välja ju ka kirja, et sõda on nüüd lõppenud, kõik on hea ja rahu on maailmas ja ehk te tahaks minna tagasi Eestimaale, NSVL-i. Kõige selle tulemus oli, et pooled eestlased, kes olid Eestist Rootsi põgenenud, emigreerusid edasi. (…)

Minu ema ja mina emigreerusime Kanadasse 1951. aastal, kui ma olin 14-aastane. Võrreldes Rootsiga näis Kanada minu jaoks tol ajal üsna primitiivne olevat. Rootsi oli tol ajal nii korralik ja puhas. Kanadas rongid logisesid, rippusid telefonipostide otsas ja... Mul on meeles esimene hommik Halifaxi sadamas Kanadas. Laev oli jõudnud öösel sinna, tulime emaga tekile ning maailm oli halli udu sees. Kai peal oli suur telliskivihoone, kus olid rauast välistrepid ja pesu rippus nööride otsas. Ema pööras minu poole ja ütles, et „Jumal, mis me oleme teinud?!“ Tekkis tahtmine pöörata ots ringi ja minna tagasi, aga ... Ei saanud.“

Oma sugulaste mälestused saatis Aule Kink