70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Mind saadeti sõja ajal miine korjama, läks õnneks, et midagi ei juhtunud"

 (1)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Mind saadeti sõja ajal miine korjama, läks õnneks, et midagi ei juhtunud"
Karli Meier sõjaväesFoto: erakogu

Läti piiri äärest, Iklast ja Heinastest on pärit Meierite perekond. 2014. aasta suvel sai taaskord suguvõsa Heinaste lähedal kokku. Seekord kuulati kolme vana mehe lugusid. Jaan ja Ants on tädipojad, nende ja Karli vanaisad on vennad. Delfi vahendab nende sõjamälestusi. Esimesena ilmub Karli lugu.

Karli (snd 1928) on terve oma elu elanud enam-vähem ühes kohas Iklas ja Heinastes. Ta on tõsine ja töökas maamees. Sõja ajal töötas ta armees demineerijana.

„Kooli (7. klassi) lõpetasin saksa ajal. Kui venelased sisse tulid, siis mind mobiliseeriti. Mitte ei mobiliseeritud, aga võeti kinni ja suunati demineerimiskursusele. Üle rajooni saadeti miine korjama. Läks õnneks, et midagi ei juhtunud. Pärast saadeti veel Riiga instruktorite kursustele. Kui sõda lõppes, olin Riia jaamas. Tuli teade, et sõda on lõppenud. No kui oli lõppenud, siis oli lõppenud.(…)

Sõja ajal olin jah suhteliselt noor poiss. Olin kusagil 14-aastane poisike, kui saadeti demineerimiskursustele ja hiljem instruktorikursustele. Sellel ajal oli Valmiera maakond ning miine sai korjatud üle terve maakonna. Külanõukogust sain käsu kätte ja hobusega sai sõidetud. Kui oli teada, et on miinid või midagi, siis sinna tuli minna. Peamiselt tuli ikkagi lõhkeainet hävitada. Töötasime väikeste gruppidena. Ainus miin, mille leidsin, oli Valmiera linnast, tänavalt. See oli päris jalakäijate raja peal ning oli tankitõrjemiin. See miin sai Valmiera lähedale metsa viidud ja õhatud. See oli just aprillikuus 1945, millalgi sõja lõpupoole. Kuramaal igal juhul sõditi veel. Mets läks selle õhkamise käigus põlema.

Mind võeti kinni ja pandi pokri selle eest, et metsa põlema panin. Sellel ajal oli juba Vene võim. Mind pandi pokri ja vene soldatid olid juba pokris ees ning mind pandi nende sekka. Järgmine päev oli 1. mai ja see oli venelaste jaoks suur püha. Nii et istusin vangis ainult ühe öö, sest juba järgmisel päeval lasti mind pühade tõttu välja. Maipühade puhul oli amnestia ja kõik lasti koju.

Läti ajal oli Heinastes suur sadam ning tol ajal käidi Heinastest palju mere peal. Sõja lõpus aga sakslane taganes, viimane laev läks välja ja pärast seda panid sakslased sadama põlema ning põletasid sadama maha. Koolimaja põletati samal ajal ära ja veel mitmeid maju linnas.“

Pärast sõda saadeti Karli Vene sõjaväkke ning sõjaväes oli ta kolm aastat ja kaheksa kuud. Sõjaväes oli Karli kogu aeg autojuht.


„Armeeteenistus oli enamasti Riias, aga enne lõppu viimasel aastal saadeti paariks kuuks autojuhiks Kasahstani, „Brežnevi uudismaale“ vilja vedama. Terve väeosa saadeti sinna. Meie ülesandeks oli viljavedu rongijaama, et vili Venemaale saata. Meie vedasime selle raudteejama kuhja. Põllu peal oli tohutu kuhi vilja, aga siis polnud jälle vaguneid, et see sealt ära vedada. Ühel hetkel oleks see vili juba kuumusest põlema läinud. Ehituspataljoni mehed pandi vilja ümber kühveldama. Kasahstani kohalesõit oli ühe jutiga, aga tagasi ei saanud me kuidagi, sest vaguneid polnud. Võttis tükk aega enne, kui vagunid saadi. Koos autodega saadeti meid sinna ja autodega tulime ka tagasi. 11 päeva kestis see teekond.

Pärast oktoobripühi saime ešeloni, et tagasi sõita. Kasahstani sõit oli Uuralite kaudu, aga tagasi tulime lõuna poolt. Mina sain Kasahstanist koju alles detsembrikuuks. Teised poisid, kes samal ajal armeeteenistuses olid, olid kõik juba kodus.“

Oma sugulase mälestuse saatis Aule Kink.