70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Jäime Tallinnasse hiljaks ja tädi jõudis enne meid ära sõita"

 (3)
70 AASTAT SÕJA LÕPUST. Kolme sugulase kolm eri saatust: "Jäime Tallinnasse hiljaks ja tädi jõudis enne meid ära sõita"
Jaan Port 2014. aastalFoto: erakogu

Läti piiri äärest, Iklast ja Heinastest on pärit Meierite perekond. 2014. aasta suvel sai taaskord suguvõsa Heinaste lähedal kokku. Seekord kuulati kolme vana mehe lugusid. Jaan ja Ants on tädipojad, nende ja Karli vanaisad on vennad. Delfi vahendab nende sõjamälestusi. Teisena ilmub Jaani lugu.

Jaan (snd 1937) on nn linnaharitlane. Ta nägi väikese poisina 1940-ndatele vägagi iseloomulikke sündmusi väga lähedalt. Ta plaanis emaga Eestist emigreeruda, kuid see ei õnnestunud.

„Sõja ajal maal talus elades olid seal pool aega sakslased ja pool aega venelased. Kui oli sakslaste aeg, siis sakslastel oli ikka Eier, Butter, Donnerwetter (munad, või, äikseilm või siis tohoh). Nad tõid kuskilt taludest sigu ja nülgisid neid seal taluõue peal. Sead lõigati tükkideks ja tehti süüa. Neil oli eraldi sõjaväe abiteenistus ja oma moonavankrid. Suured diisliga vankrid olid, millel olid kaks ardenni hobust ees. Vankril oli moonavärk peal ja pidurid olid sel vankril ning võis sellega sõita nii pärimäge kui vastumäge.

Mäletan, et need sakslased, kes meil elasid, olid kusagilt Põhja-Saksamaalt pärit. Kui nad tulid talusse, siis ega nad tahtnud priisööjad olla, sest käed sügelesid. Need suured ardenni hobused pandi kündma ja külvama ja muid töid tegema. Hobuste nimed olid Fritz ja Max. Ema tegi perele süüa ja ütles mulle, et mine kutsu see fritz ka sööma, mul söök valmis, tegin kartulit ja sousti. Mina läksin ja rääkisin neile ära, et „bitte komme zu essen“. Sakslane võttis taskust šokolaadi, pakkus mulle ja küsis, kas ma ratsutada tahan ning tõstis mu ardenni hobuse selga. Mina olin aga ju pisikene poiss. Ajasin jalad hirmsasti laiali ja ronisin kaela poole otsa. Kuidagi ikka õnnestu seal hobuse seljas olla. (…)

Seotud lood:

Mul on veel üks pilt silme ees, kuidas tulid venelased. See oli esimene venelaste tulek sõja alguses, arvan, et 1942. aasta kevadel. Päike paistis ja lund ei olnud. Mäletan, kuidas istusime isaga aias, mul oli veel mingi pehme riie või soe asi seljas ja läkiläki oli peas. Venelaste suurtükk oli kusagil metsas 3 km vasakul ja Tartu linn oli 7 km paremal. Tartu linna peale lasti 10 km kauguselt ja need suurtüki kuulid lendasid otse üle meie talumaade. Meie isaga istusime ja vaatasime seda. Mürsk oli nii suur, et lendas taevas mingi erilise suminaga ja oli peaaegu nähtamatu. Mürsk lendas üle taeva pöörase kiirusega, pidid väga tähelepanelikult vaatama, siis nägid. Need olid nagu sitikad.

Venelased tulid pärast seda suurt pommitamist meile tallu. Tuli üks ohvitser. Ta oli väga korrektne mees ning tuli ja tegi tere. Minu ema ja isa oskasid mitmeid keeli ning kuna nad olid Tsaari-Venemaa ajal koolis käinud, siis muidugi oskasid nad ka vene keelt. Venelasest onu võttis mind põlve peale ja ütles, et küll on kahju, et sõda on. Tal olla omal ka väiksed lapsed kodus ja üks laps on täpselt just nii suur, kui minagi ning küll ta tahaks teda näha. Tegi mulle kalli-kalli ning lahkus. Kohe pärast tema lahkumist võttis ema mul ruttu riided seljast ja ütles, et kuule poiss, sa oled puhta täisid täis. See oli millalgi sõja alguses, ei mäleta täpset aega. Aga jahe aeg oli ja ilm oli ilus.

Sõja lõpust enne venelaste tulekut on mul veel üks mälestus. Kopli-Mardi talus oli suur kõrge korralik lipuvarras, piksekaitsega ja kullatud nupuga, et äike sinna lööks. Lipuvarda ümber olid paplipuud. Sini-must-valge lipp oli mastis. Tartust oli tulnud meile hulk põgenikke. Lauldi Eesti hümni ja lasti see lipp alla. Küsisin emalt, miks inimesed nutavad. Ema ütles, et see on ilmselt viimane kord, kui seda lippu näeme. Ema võttis lipu ja pani ilusti kokku.“

Millalgi vene aja lõpus hakkas Jaani abikaasa patjadel sulgi vahetama. Neil oli üks padi, mille ema oli neile kinkinud, et see neil ikka kenasti abieluvoodis oleks. Üllatusega selgus, et ema oli pannud selle sini-must-valge lipu sulepadja sisse ning Jaan oli oma kaasaga maganud terve elu selle padjapeal. Ema oli surnud juba, kui nad avastasid selle lipu padja seest. Nad mäletavad seda hirmu sel hetkel, kui lipu leidsid. Lipp peideti ja võeti välja siis, kui uuesti vaja oli. Lipp on siiani peres alles.

Loe veel

„Paljud ju põgenesid sõja jalust ja nii oli meie perelgi see plaanis… Kuna Tartu linn oli kõvasti pihta saanud ja seal ei olnud enam võimalik väga elada ega polnud ka süüa, siis inimesed tulid maale taludesse. Meiegi tallu tuli palju põgenikke. Paljud neist on ammu surnud, aga mõned ikka elavad veel ka. Näiteks Jaan Kaplinski, minuealine mees, oli oma ema ja perega meie juures. Palju häid tuttavaid käis meie juures maal. (…)

Sõjaseisukorraga seoses meenub mulle veel lugu Tartu Eesti Rahva Muuseumi varadest. Sõjaohus viidi sealt väärtuslikum kraam mööda Eestimaad laiali ning muist toodi ka meile. Meie aeda kaevati suured augud elumaja taha tammede alla ning sinna sisse pandi suured rahvakunsti ja muu pärimuse kirstud. Suurtes vakkades oli palju väärtuslikku materjali ning neile aeti muld peale, et kuskilt välja ei paistaks. Pärast sõda kaevati need välja ja viidi Tartusse tagasi. (…)

Emal oli ka äramineku plaan, ta tahtis viia mind Tallinnasse tädi juurde, kes pidi mind põgenedes kaasa võtma ning ta ise pidi minema tagasi Tartusse, sest isa jäi ju maha. Isa oli juba raskelt haige ja ei saanud omal jalal palju liikuda. Ei saa ju inimest niimoodi maha jätta. Enne äraminekut olin vahepeal veel ühes talus, kusagil „verede“ kandis. (…)

Sügisel me kulgesime sealt Tallinna poole. Läksime hobuse ja vankriga, mina olin peal ja laulsin „Läänemere laineid“. Elu oli lill, nagu öeldakse. Kuni ühel hetkel jõudis vene vägi meile järele. See oli minu jaoks üks iseloomulik asi. Sakslased läksid meil ju ees. Emal oli vana eestiaegne maanteede kaart ning ta valis niisuguseid teid, et ei satuks suurtele killavooridele jalgu. Ta valis väiksemaid metsa- ja külavaheteid ning sõitsime mööda neid teid kaunis rahulikult. Kuulda aga oli, kuidas sakslased ees lähevad ja käib üks „nõka-nõka-nõka“. Kui aga venelased järele tulid, siis hakkas üks suur kolkimine. Venelased parandasid ju kõiki asju kuvaldaga ning kohe oli kuulda üks „killadi-kolladi“. Kohe oli selge – vene värk on tagasi. Vene vägi jõudiski meile järele, see oli kuskil umbes Maardu kandis. Tulime ju Piibe maanteed pidi. Niimoodi siis juhtuski, et Elli-tädi jõudis enne ära sõita, kui meie Tallinnasse jõudsime ning meie ei saanudki sealt enam edasi. (…)

Suur oli aga meie üllatus, kui tee peal jõudis mingi hobuvooriga meile järele minu vanem vend. Müts oli tal viltu peas ja ta oli lusti täis noor mees, vene sõjaväe vorm seljas. Vennast ei olnud aastaid olnud mingeid uudiseid. Mäletan, kuidas ema käis ikka öösiti Kopli-Mardil väljas ohkamas kuu suunas ja oli oma vanema poja pärast mures. Kui venelased meile järele jõudsid ja venelastega koos oli ka vend, siis meie rõõm ja üllatus olid väga suured. Keerasime otsa kodu poole tagasi. Teeääred olid täis sõjavarustust, laipu ja põlenud maju.“

Oma sugulaste meenutused saatis Aule Kink.