Ameerika Ühendriikides kasutati 1870. aastail kaugete paikade vahel info vahetamiseks enamasti telegraafi. Sellel oli aga olulisi puudusi, sest kaableid pidi sai saata ainult ühe sõnumi korraga ning saatmine ise oli töömahukas protsess. Näiteks ainuüksi ühe koma edastamine nõudis kuue signaali sisestamist.

Telegraafiettevõtted lasid kaableid juurde paigaldada, et infovahetus käiks kiiremini ja suhelda saaks korraga mitme sihtkohaga. Linnatänavate kohal rippus küll aina enam kaablipunte, aga vajadus infot vahetada muudkui kasvas ning ooteajad muutusid aina pikemaks.

Ameerika Ühendriikide suurim telegraafi­ettevõte Western Union pani seepärast välja miljonidollarise preemia leiutajale, kes suudab selle probleemi lahendada ehk mõtleb välja, kuidas üht kaablit pidi samal ajal mitut telegrammi saata. Selline suur auhinnafond meelitas ajastu parimaid leiutajaid uutele mõtteradadele.

Lootusrikaste helgete peade hulgas oli ka 29aastane Alexander Graham Bell. Tema kujutluses saanuks tolle mure lahendada nn harmoonilise telegraafiga, milles edastatakse signaale erinevatel sagedustel.

Leiutamine oli Belli hobi. Päevasel ajal töötas ta kurtide laste eraõpetajana. Töö tagas talle äraelamiseks vajaliku sisse­tuleku, kuid sellest ei piisanud ei töökoja üüri ega assistent Thomas A. Watsonile palga maksmiseks. Selle kulu katsid Belli rahakad investorid Thomas Sanders ja Gardiner Greene Hubbard, kes lootsid Belli eksperimenti­de õnnestumisel miljoni­dollarisest preemiast osa saada.

Aasta oli 1876. Bell töötas uusi konstruktsioone katsetades palavikuliselt. Ta ei teinud seda sugugi üksnes au ja kuulsuse saavutamise nimel. Telegraafiettevõtte probleem lahendanuks ka tema isiklikud hingevaevad. Bell oli ülepeakaela armunud ühte oma õpilasesse, rikkuri tütresse Mabelisse. Noor leiutaja oli valusalt teadlik sellest, et tema õpetajatöö ei võimaldanuks talle Bosto­ni ühest paremal järjel olevast perekonnast pärit Mabeli ülalpidamist.

Loe lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest!