„Minu ehitatud katapuldid, kiviheitemasinad ja hiidammud peavad välja nägema ja tunduma ehtsad,“ selgitab filmi-relvakunstnik. „Seepärast uurin võimalikult palju ajalooliseid allikaid. 25 aasta jooksul olen suutnud kokku ajada kõiki ajastuid ja kultuure hõlmava relvastuseteemalise raamatkogu.“

Sellest hoolimata on kõik Dunne’i loodud relvad ainulaadsed ja algupärased. Relvameister rõhutab väljaandele Popular Science, et muistsel ajal kasutuses olnud sõjariistad olid tõeliselt surmavad: „Need olid mõeldud inimeste tapmiseks. Paraku pole minu eesmärgid samad — meie loodud relvad peavad ennekõike olema ohutud.“

Dunne’i osutusel analüüsib ta oma meeskonnaga kõigepealt Antiik-Rooma ja keskaja relvade ehitust, et teleekraanile jõuaksid ikka võimalikult ajastutruu välimusega riistad. Praktilises kasutuses ei tohi need aga olla palju tugevamad, kui on tarvis laskemoona lennutamiseks kaadrist välja.

„Meie töö on vaatajate nägemismeele tüssamine,“ selgitab Dunne. „Näiteks suur puidust rullvints piiramisrelva keskosas, mida näeb publik, on välimuselt vanaaegne. Seade, mis tegelikult väändejõudu tekitab, on aga märksa väiksem metallist vints selle sees. Nii saame võimsust vähendada. Heidame kergekaalulisi objekte kümne meetri kõrgusele õhku ja 15 meetri kaugusele. Päris piiramislahingus kasutatava katapuldi laskekaugus pidi olema suurem vastasleeri laskurite tabamisraadiusest, mistõttu tõelised muistsed laskerelvad paiskasid moona telesarjas kasutatavate heitemasinatega võrreldes kümme korda kaugemale.“

Elutruude tapariistade loomise juures tuleb arvesse võtta ka nende tasuvust — piiramismasinad pole odavad ja ühe ehitamine võib võtta aega kuni kaheksa nädalat. Sellepärast teevadki katapuldimakettide konstruktorid kõik, et nende kätetööd kõlbaks ekraanil näidata rohkem kui korra.

„Üks „Troonide mängu“ tarbeks ehitatud katapult, mis lingumehhanismi abil tühje tünne tulistas, oli ligi neli meetrit kõrge ja 2,5 meetrit lai ning kaalus poolteist tonni,“ meenutab Dunne. „Me projekteerisime selle aga nii kavalalt, et masina külge sai paigaldada ka tulepallide lennutamiseks vajaliku viskekorvi. Ükski ajalooline konstruktsioon küll midagi sellist ette ei näinud, ent 25 aasta jooksul, mil ma seda tööd teinud olen, pole veel keegi seesuguseid väikseid erinevuseid mulle ette heitma tulnud. Nii et ehkki ma ei ehita tegelikult autentseid muinasrelvi, on need ekraanil siiski nii veenvad, et olen seni pääsenud puhta nahaga.“

Artikkel ilmub ajakirja Popular Science 2017. aasta mai- ja juuninumbris.