Eestiski on mugavalt kinnitatavad pealambid päris levinud nii matkajate, tervisespotlaste kui jalgratturite hulgas. Pimedas liikudes on pealamp kasulik abivahend jalge ees toimuva valgustamiseks. Sellele, mismoodi tajuvad pealambiga liikujat kaasliiklejad, me tihtipeale ei mõtle. Nagu selgub, oleks aeg hakata teistega arvestama, et vältida vääritimõistmist liikluses.

Viimastel aastatel on turule tulnud väga võimsaid valgusteid ja otsmikulampe, mille valgusvihk vastusõitvat autojuhti või jalakäijat pimestada võib. Lihtne katse on asulavälisel teel vastutulevat sõidukit märgates aegsasti peatuda, tõsta pea ning suunata valgusvihk tulijale. Sõiduki juht aeglustab käiku, sest kaugelt pole täpselt aru saada, millega tegu – kas ratturi, jalakäija või poolikult valgustatud sõidukiga.

Võimsad otsmikulambid sobivad väga hästi näiteks metsas matkamiseks ja öiseks orienteerumiseks, kuid pimedal teel nende kasutamine nõuab oskusi. Soomlased leiavad, et kui inimesed ei oska otsmikulampe õigesti kasutada, tuleks need seadusega liikluses keelustada.

JALAKÄIJALE PIISAB KA VÄIKSEMA VÕIMSUSEGA LAMBIST

Mida võimsam otsmikulamp, seda suurem nuhtlus kaasliiklejatele pimedatel teedel. Valgusvihk on nii ere, et isegi lühike pilk otse lampi kahjustab oluliselt öist nägemist ning pimestab teisi liiklejaid.

Omaette probleem on koeraomanikud, kes kasutavad pealampi, aga on jätnud koera valgustamata. Vastutulija märkab sel juhul inimest, aga mitte lemmiklooma.

Probleem oleks palju väiksem, kui inimesed kasutaks lampi, mis valgustab välja vaid mõnemeetrise ala, mitte ei toimiks n-ö “kaugtuledena”. Samuti on vajalik lemmiklooma kas helkurvesti või -rihmaga varustamine.

KAASLIIKLEJA, PÖÖRA PILK ÄRA!

Seda on lihtsam öelda, kui teha. Autojuhile on soovitus – kui märkasid tähelepanu tõmbavat valgusvihku teeserval, aeglusta käiku ja pööra pilk ära, et mitte pimestatud saada.
Loe edasi siit