Külmunud, kurnatud mehed vaatavad pingsalt lahtisest kokpitist välja lõputule hallile merepinnale nende all. 16 tundi varem tõusid nad oma lennukiga õhku Kanadast Newfoundlandi saarelt St. John’si linnast ja võtsid kursi Briti saartele.
Lennuki generaator on juba ammu töötamise lõpetanud, mistõttu ei tööta ei raadio ega küttesüsteem. Väljalasketorusse tekkinud prao tõttu lärmab mootor niivõrd valjult, et mehed peavad teineteise kuulmiseks karjuma. Selja taha on jäänud tihe udu ja lumetorm, milles pardainstrumendid külmusid, ja nähtavus oli pikka aega olnud sedavõrd vilets, et nad ei teadnud suurema osa lennu vältel, kas nad on õigel kursil.
Nüüd aga silmavad piloot John Alcock ja navigaator Arthur Whittier-Brown kauguses Iirimaa rannikujoont. Kõikidest takistustest hoolimata on missioon õnnestunud – neist on saanud esimesed inimesed, kes lendasid vahemaandumisteta üle Atlandi ookeani.
Mis siis muud kui triumfeerivalt maanduda! Saatusel oli siiski veel üks ninanips varuks – otsekui viimase vihjena sellele, et kaks lendurit on oma aja tehnilised võimalused viimse piirini proovile pannud, murdus lennuki telik ja masin maandus ninali. Õnneks said mehed lennukist tervetena välja ronida.