Esimesest vahemaandumisteta lennust üle Atlandi möödus juunis sada aastat. See lennureis õnnestus õige napilt. Tänapäeval on reis üle Atlandi tavaline, ent ses vallas on tulekul suured muutused. Tulevikulennukid võivad hakata lendama viiekordse helikiirusega, tehes maakerale kümme tiiru peale, paagis üksnes liiter vett.
Külmunud, kurnatud mehed vaatavad pingsalt lahtisest kokpitist välja lõputule hallile merepinnale nende all. 16 tundi varem tõusid nad oma lennukiga õhku Kanadast Newfoundlandi saarelt St. John’si linnast ja võtsid kursi Briti saartele.
Lennuki generaator on juba ammu töötamise lõpetanud, mistõttu ei tööta ei raadio ega küttesüsteem. Väljalasketorusse tekkinud prao tõttu lärmab mootor niivõrd valjult, et mehed peavad teineteise kuulmiseks karjuma. Selja taha on jäänud tihe udu ja lumetorm, milles pardainstrumendid külmusid, ja nähtavus oli pikka aega olnud sedavõrd vilets, et nad ei teadnud suurema osa lennu vältel, kas nad on õigel kursil.
Nüüd aga silmavad piloot John Alcock ja navigaator Arthur Whittier-Brown kauguses Iirimaa rannikujoont. Kõikidest takistustest hoolimata on missioon õnnestunud – neist on saanud esimesed inimesed, kes lendasid vahemaandumisteta üle Atlandi ookeani.
Mis siis muud kui triumfeerivalt maanduda! Saatusel oli siiski veel üks ninanips varuks – otsekui viimase vihjena sellele, et kaks lendurit on oma aja tehnilised võimalused viimse piirini proovile pannud, murdus lennuki telik ja masin maandus ninali. Õnneks said mehed lennukist tervetena välja ronida.
Kahe briti 3000 kilomeetri pikkune lend keskmise kiirusega umbes 190 km/h üle Põhja-Atlandi 1919. aasta juunis kestis 16 tundi ja 27 minutit. Kui mõelda, et Tallinnast on New Yorki 6651 km ja tänapäevane Boeing 747-400ER lendab kiirusega 980 km/h, tähendab see, et kui meilt läheks otselend USA idarannikule, jõuaksime me sinna vähem kui seitsme tunniga.
Suurte reisilennukite disain pole aastakümnete jooksul palju muutunud. Nüüd teevad insenerid tööd selle kallal, et konstrueerida täiesti uudsete lennumasinate mudelid ja varustada need mootoritega, milliseid varem pole eksisteerinud. Järgmistel aastakümnetel kombatakse lennunduse piire taas sama julgelt, nagu tegid seda Alcock ja Brown. Eesmärk on, et üle Atlandi saaks lennata paari tunniga, saastades keskkonda sama vähe, kui seda teeb üks modernne sõiduauto.
Loe reisilennukite tulevikust lähemalt augusti Imelisest Teadusest!
