Kas Põhja-Korea kohal üldse lendab lennukeid?
Vastus on muidugi jah, sest riigi õhuvägedel on ju ligi 940 sõjalennukit ja tegemist on üldse suuruselt teise väeliigiga maavägede järel, 110 000 mehega. Tsiviillennundus on oluliselt vaesemas rollis, sest lennufirmal Air Koryol on teadaolevalt vaid 15 lennukit ja nende koduleheküljelt loeme, et ühendus on praegu regulaarne vaid kolme sihtpunktiga maailmas - Vladivostok, Peking ja Shenyang.
Tšarterlende Lõuna-Korea suunas prooviti ajutisel pingelõdvenduse perioodil, 2003. aastal, aga teatavasti kogu riigi propaganda on rajatud pidevalt kestvale konfliktile, seega kahe Korea vahel lennukid ei lenda. Või kui lendavadki, siis vaid valmistudes õhulahinguks.
Air Koryo omab küll esindusi lennujaamades nagu: Peking, Shenyang, Shanghai, Dandong, Moskva, Vladivostok, Berliin, Bangkok ja al-Kuwait, sihtjaamadena nimetatakse lausa 23 lennujaama, aga regulaarsus nendel ühendustel puudub.
Riigi vahet on lennanud ka Hiina, Mongoolia ja Venemaa lennufirmasid, kuid üsna harva ja pigem ongi riigi lennunduse kuulsaimad päevad jäänud kolmekümne aasta taha (kui kogu sotsialismileer veel omavahel ühendust pidas). Probleemiks on ennekõike kütuse puudus, reisijaid ehk isegi leiduks.
Riigil olevat lausa 39 kõva kattega lennuvälja, millest rahvusvahelisi lende teenindab Pyongyangi oma, ja veel terve rida pehmema kattega lennuvälju. Sõjalennukite tarbeks on ka maanteedele erakorralisi maandumisradu ehitatud.
2014. aastal lubas küll Põhja-Korea hiinlastele, et paneb ka riigis siseliinidel lennukid lendama, aga paistab, et lubadused ei kanna eriti vett. Oma riigi elanike teenindamine pole igatahes mingi prioriteet.
Air Koryo lendab vaid Venemaal toodetud reisilennukitega, suurimad neist, Tu-204-d mahutavad 150 kuni 210 reisijat. Riigi sõjajõududel on aga kasutusel Vene ja Hiina päritoluga lennukid (mis reisijaid just ei vea).
Riigis võib rääkida ka vähemalt ühest eralennukist, Il-62-st, mis veab diktaator Kim Jong-uni. Tema isa, Kim Jong-il kartis lennukeid üldse ja reisis vaid soomusrongiga.