Põhjuseks oli selgelt vajadus ka veduriehitusele kuluvaid kulutusi vähendada, nii sündis ebatavaliselt lühikese teljevahega (960 mm) väikene vedur, mis on võimeline sõitma vaguni otsa, haakima selle omale külge ja vedama või tõukama soovitud kohta. Kahtlematult suuri ja raskeid ronge see liigutada poleks jaksanud, aga hädavajalikud pukseerimised said ikka tehtud.

Neid vedureid valmis väga pikale veninud ajavahemikus, 1913-1957. Arengu käigus kasvas veduri pikkus küll 1,9 meetrilt 3,36 meetrini, laius 1,52 meetrilt kolmele meetrile, kõrgus aga poolelt meetrilt 3,384 meetrini. Teljevahe pikenes samal ajal aga 960 mm-lt 2,81 meetrini. Kaalusid need vedurid algselt 1,8 tonni, lõpuks 5,8 tonni.

Kiiruseks oli veduritel kuni 25 km/h, vedada jaksasid nad aga algul 80 tonni, hiljem lausa 500 tonni.

Kui palju neid vedureid tegelikult valmis, on isegi võimatu hinnata, sest kuigi teada on ligemale tuhande valmimine, kandis viimasena Norrasse eksporditud vedur 1955. aastast lausa tehasenumbrit 3095. Tehase arhiivist pole aga palju säilinud, seega lõplikku tõde vist ei selgugi.

Neid raudteetraktoreid on valmistatud ka litsentsi alusel teistes riikides, näiteks Soomes Tampellas valmis 1929-1959 kokku 39 seda tüüpi vedurit.

Enamik sõidukõlbulikest Breueri traktoritest sõidavad pigem mudelistide radadel: