ARVAMUS | Võõrast vara nõrkemiseni ehk kõige kiirem auto on rendiauto

 (21)
Tartu linnavalitsuse istung ratastel
Tartu linnavalitsuse istung ratastelFoto: Argo Ingver

Täpselt nädal on Rattaringlus Tartu linnas toiminud, kui ERMi juures rattaparklas ootav poiss teatab, et rattad on vahvad ja ta on usin kasutaja, aga mõned neist ei tööta. Mõned päevad varem on Postimehes avaldatud video noortest rattaruunajatest ning esimeste rattarikkujate kohta on linn juba ka menetlust alustanud. Miks käituvad inimesed nagu loomad ja võõrast vara nõrkemiseni tarbivad ja lõhuvad?

Tartus käima lükatud Rattaringlus on paberi peal fantastiline idee ning igati kooskõlas paljude kaasaegsete trendidega - üsna tihti saab lugeda sellest, kuidas üks vahend maailma päästmiseks võiks olla just jagamismajandus, ühistransport ja asjade ühiskasutus.

Nii läbi rahakoti vaadates kui ka rohelise maailmavaate vaatenurgast ongi kõik väga ilus - milleks omada näiteks isiklikku sõiduautot, kui see enamuse ajast seisab. Seismise asemel pane oma auto raha tagasi teenima, kasuta Elmorenti, elektritõukeratast, Rattaringluse elektrirattaid või sõida ühistranspordiga.

Iga hea algatus sureb niimoodi välja

Vähem kui kaks nädalat tagasi avati Tartus rattaringlus, mis on väga äge idee, kirjutas portaal Rahageenius. "Anname linnarahvale kätte 750 elektri- ja tavalist ratast ning las nad sõidavad. Tervislik ja uuenduslik ja öko. Neli päeva hiljem selgus tõsiasi, et ligi sada ratast vajas juba remonti, sest paljusid neist ei oldud heaperemehelikult kasutatud," kirjutas Rahageenius.

Seotud lood:

Paar päeva hiljem filmib pealtnägija, kuidas üks noor ilmselgelt inimtranspordiks mitte ette nähtud ratta korvis sõidab ja veel paar päeva hiljem olen ise Eesti Rahva Muuseumi juures rattaringluse parklas, kus üks normaalse olemisega poiss tõdeb, et mõned rattad ei tööta.

Näidete loetelu ei ole ammendav ning probleemide ring ei ole ka midagi uut. Samamoodi on ühistransport pidevalt ära lagastatud ning mõned Elmorendi autod näevad üsna räsitud välja. Nagu asotsiaalid ja omanikuta hulkuvad loomad on need ühiskasutuse asjad - igast otsast räsitud tegelased, kellest eemale hoitakse.

Isegi suurtest autorendi firmadest autot rentides satub aegajalt ette auto, mille veermikus on kolin, rool kisub ning nurgad on ära kriibitud, rääkimata ära äestatud sõitjateruumist. Seda kõike samal ajal, kui pilk hodomeetrile näitab vaid mõne tuhande kilomeetrist läbisõitu ning auto peaks täitsa uus olema.

Jagamismajanduse elektritõuksi eluiga Ameerikas on 28 päeva

Möödunud aasta augustis alustas Louisvilles, Kentucky osariigis toimetamist elektri-tõukerataste firma Bird. Üsna pea tuli välja, et keskmine Birdi tõukeratta eluiga on ilmselt 28,8 päeva ehk vähem kui kuu aega. Mediaaneluiga oli tõukside kasutusandmete kohaselt ainult 26 päeva. Et niigi ilmselget rõhutada: see pole just väga pikk eluiga.

Keskmiselt sõitis üks elektritõukeratas oma eluea jooksul 92 sõitu kogupikkusega 163,2 miili ehk umbes 261 km. Kõige kauem "elanud" elektritõuks elas 112 päeva vanuseks ja ainult 7 rollerit 129st "elasid" rohkem kui 60 päeva.

See info ei pruugi siiski olla päris õige, sest ettevõtte esindaja jäi kommentaarides napiks, kuid mainis, et neid tõukerattaid roteeritakse, viiakse teise linna ja alati on võimalus, et need olid juba enne kasutusse võtmist mingil tasemel amortiseerunud.

Samas on aga keeruline selles liiga palju kahelda, sest alati leidub inimesi, kes jagatud asjade kallal vandaalitsevad, neid põlema panevad, veekogudesse viskavad, puude külge riputavad ja muud teevad, mis toote eluiga vähendavad.

Ja isegi kui õiged seadme eluea numbrid on positiivsemad, paistab iga nurga alt vaadates välja kohutav trend: mis ripakil, see ära. Isegi kui "ripakil" on eesmärgistatult ja kõigile ühiskasutuseks mõeldud.

Eraldi teema on seegi, et tavalise inimese tavalisse kasutusse mõeldud asjad lihtsalt ei pea vastu ühiskasutuse koormusele. Nüüd ongi Bird teatanud, et nad võtavad kasutusele spetsiaalselt jagamiseks mõeldud elektritõukekad, mis on teistsuguste rehvidega ja vastupidavusega.

Loe veel

Kuid peamine küsimus on ikkagi see, et miks on inimeste suhtumine ühiskasutuse asjadesse nii erinev?

Kommunism ei toimi

Tegelikult on halvasti igas kohas, kuhu ette saab liita eesliite "ühis-." Ettevõtte ühiskasutuses autod samamoodi kannatavad jube raske elu all, sest esiteks keegi ei hooli ning teiseks satuvad nende rooli tööülesannete raames ka need inimesed, kes ei oska ja ei suuda (kuigi load on olemas.) Tulemus on igal juhul halb.

Pahatahtlikud vandaalid ja lihtsalt mitte nii suure ajukapatsiteediga tegelased, kes võibolla rumalusest seadmeid lõhuvad - see on üks asi, mille vastu tuleb võidelda süsteemi muutmisega.

Rattaringluse kontekstis tuleks muuta rattakasutaja autentimist, et kasutajad ei oleks anonüümsed. Ning ära tuleb kaotada esimene tund tasuta kasutamist. Normaalsed kasutajad küll kannatavad piirangute tõttu, aga see on paratamatus ja ehk isegi väärt seda hinda teenuse kui sellise säilimise nimel.

Mõisa köis las lohiseb?

Igatahes näib nii olema, et kui muidu võibolla isegi normaalne inimene satub ühiskasutuse jalgratta lenksu või rendiauto, tööandja auto, proovisõiduauto rooli või laenutab ta kärurendist rendihaagise, siis käivitub tema ajus automaatselt programm nimega "idioot."

Tulemuseks on hoolimatu suhtumine, lagastamine, lõhkumine, mis tekitab lihtsalt hulga ilma vastuseta miks küsimusi:

1) miks saab politsei väljakutseid autoesinduste lähistele, sest mingid poolearulised kihutavad testautodega. Mis "väga olulisi pereauto omadusi" väikestel tänavatel kihutamise kaudu tegelikult testitakse?

2) miks pühitakse rendiauto polstri sisse burgerikastmesed sõrmed, jäetakse autosse vedelema prügi ning kuidas on võimalik tavakasutuses paari nädala jooksul üldse auto totaalselt ära määrida ja selle plaste kriipida?

3) Miks ettevõtte autost keegi ei hooli ning miks lastakse üle nende hooldevälbad ja unustatakse tihtipeale ka pesu. Ettevõtjad peaksid just majanduslikult mõtlema - kui sõiduk ära lõhutakse, on see otsene kulu. Kui sõiduk on lagastatud, on see mainekahju jne.

4) Miks on see nii, et võõrast asja ei osata normaalselt kasutada, nii et asi jääks terveks ja kasutuskõlblikuks ka järgmistele.

Või kasutavadki inimesed ka omi isiklikke asju sama hoolimatult ja loomalikult? Ei saa selle pettumusest punnis loo lõppu jätta kibestunult lisamata, et võrdlus loomadega teeb siin loomadele ülekohut - loomad ei lagasta ja lõhu ju niimoodi.