ARVAMUS | Valdo Randpere: Eesti on sattunud alasi ja haamri vahele

 (31)
Valdo Randpere
Valdo RandpereFoto: Kristjan Järv
  • Eesti valitsus nõuab Facebookilt ja Whatsappilt sedasama, mida Huaweile ette heidame - tagaukse võimalust.

Maailm on kõike seda juba näinud. Enam, kui sada aastat tagasi, 19. sajandi lõpul olid inglased esimese telegraafi- ja veealuste kaablisüsteemide kasutuselevõtjad. Sellise ulatusliku sidevõrgu ehitamisega suutis Ühendkuningriik säilitada sidekanalid oma kolooniatega ja ühendada Briti impeeriumi. Sõjajärgsel ajal tegi USA teleteenuste valdkonnas kiireid edusamme juurutades satelliitsidesüsteemi.

Nüüd oleme jõudnud 5G võrgu arendamise aruteluni. Mis teeb selle arutelu aga eriliseks, on see, et selle arenguhüppe vedajate hulka trügib vägisi ka Hiina, kelle vastu samal ajal kasvab umbusaldus kogu maailmas.

Suurriigi läbipaistmatu otsussüsteem ja sellest tulenev üha suurenev teabe asümmeetriline kasutamine teeb närviliseks. USA-s saadakse aru, et võidujooks 5G kasutuselevõtuks on vaja võita. President Trump on selgelt välja öelnud, et võidetaksegi ja miski ei peata neid sel teel.

Jaanipäeva seisuga on maailmas 82 töötavat 5G kommertsvõrku 63 miljoni ühendusega. Aasta lõpuks peaks see number ületama 200. Kas Eesti on nende hulgas? Vastus on lihtne - EI, kui mitte arvestada Tallinna Tehnikaülikooli pilootvõrku.

5G debatt on meid viimas kahe poliitiliselt ja geograafiliselt jaotatud 5G võrguni, mis ei pruugi olla koostalitlusvõimelised, mastaabisääst võib olla väiksem ja tehingukulud kõrgemad. Eestisugune väikeriik on selles debatis sattunud alasi ja haamri vahele. Valu teeb nii üks kui teine, küsimus on, kumb valu suurem ja pikaajalisem on.

Seotud lood:

Keelamise keerukas kunst

Kui üles lugeda kõik need asjad, milles on Hiina Kommunistliku Parteid süüdistatud ja ka põhjust süüdistada, siis ilmselt läheks issanda päike enne looja, kui selle paturegistriga ühele poole saab. Kui kõikide nende pattude heastamiseks on adekvaatne meetod Huawei toodetud 5G seadmete keelamine, siis tuleks seda silmapilkselt teha.

Keelamise kunst on keeruline ja pakub väljakutseid ka tugevamatele. Eriti, kui see puudutab valitsuste seisukohavõttu 5G tehnoloogia osas ja nende jubinate tegelikku ohtlikust riikide julgeolekule. EL on püüdnud koordineerida oma liikmesriikide reageeringuid tõstatatud 5G küberturvalisuse probleemidele, kuid Huawei keelustamiseni pole jõutud. See on jäetud liikmesriikide otsustada ning peaks olema erapooletu ja faktidel põhinev.

EL püüab sellise „kirik keset küla" lähenemisviisi kaudu selgelt tasakaalustada ja säilitada oma suhted nii USA kui ka Hiinaga ning vältida survet valida konkreetne pool. Arengud Euroopas näitavad, et nii 50-60 stiilis see olukord võib lõpuks liikmesriigiti ollagi ja seda sõltumata NATO liikmelisusest.

Maailm on muutunud

Oleme sisenemas ajajärku, kus senised turupõhised argumendid - parim tehnoloogia võimalikult hea hinnaga - on vajumas tahaplaanile. Kui koroonaviiruse osas (kah Hiinast pärit) nägime me harrastusviroloogide plahvatuslikku kasvu eriti poliitikute osas, siis mobiilside võrkude puhul me sellist tendentsi ei näe.

Võrguseadmetele ja nende tootjate sobilikkuse üle otsustamiseks piisab enamikele poliitikutele lihtsalt kellegi suunavast käeviibutusest. Kui ameeriklased ütlevad, et Hiina tootjad on pahad ja tekitavad tagauksi, siis nii on.

Soovitan siinkohal kõigil poliitikutel lugeda enne otsustamist läbi John Boltoni hiljuti ilmunud raamatut „The Room Where It Happened". Saate lisaks paljudele muudele asjadele selgituse ka sellele, kuidas sattuda ameeriklaste viha alla ja kuidas sellest staatusest ära pääseda. Ja seda kõike just Huawei ja ZTE näitel. Kusjuures viimane neist oli mitte väga ammu samasugune paaria kui Huawei, aga kõik on kaubaks ja ZTE on suutnud ameeriklastega läbi kaubategemise rahu sõlmida.

Kassiauk tagaukses

Ma arvan, et see päev, kui Huawei mõnes võrguseadmes avastatakse tegelikult ka mõni tagauks, õigemini kassiauk tagaukse sees, saab olema Huaweile kurb (ametliku tagaukse olemasolu taotleb ju me enda Siseministeeriumgi ja seega peaks tagauste teema olema nüüdsest täiesti legaliseeritud).

See avastamise päev oleks kurb, mistahes seadmetarnija puhul. Tegu oleks momendiga, kus kogu ettevõtte usalduskrediit ja turg lendavad vastu taevast. Miks peaks sellega riskima? Ei saa ju eeldada, et hiina insenerid on programeerinud kassiaugu, mille hoomamine käib kõikidest teistest rahvustest inseneridele üle jõu.

Riigid, kes püüavad julgeoleku debatiga kaasa minna, tõdevad, et üleminekuks on vaja aega. Britid jõudsid hiljaaegu tõdemuseni, et see piir võiks olla 2027. Eestis on Elisa pakkunud kümmet aastat, Saksamaal tähendaks Huawei asendamine 3,5 miljardist kulu ja küsimus on alati, kes selle kinni maksab ja kas turul on midagi sama head, mitte ainult hinnalt, vaid ka kvaliteedilt pakkuda.

Kui me eeldame, et hiinlaste kassisilmad on igal pool me liitlaste tubades, siis kuidas saab olla loogiline lasta neil seal toas veel seitse või kümme aastat istuda või lähtuda USA poolt levitatavast informatsioonist, et nad avastasid Huawei tagaukse ja rääkisid sellest brittidele ja sakslastele.

Eesti on oma lähenemise, otsuste ja otsustamatusega selles valdkonnas jõudnud olukorda, kus paljud teised riigid meile tagatulesid näitavad. Operaatorite omavaheline kemplus sinna otsa ja olemegi oma e-riigi kuvandi ära kustutanud.

Tõsi, Facebookis ja Whatsappis saab ju endiselt edasi olla. Kuni nemad end Eesti turult välja tõmbavad, sest siin nõuab meie oma valitsus neilt sedasama, mida Huaweile ette heidame - tagaukse võimalust.