Oxfordi ülikooli uurijad värbasid 48 hea tervise juures noorukit, kellel žongleerimisoskus puudus, ning kaardistasid nende ajud funktsionaalse magnetresonants-tomograafi abil, vahendab AFP.

Seejärel pidid pooled vabatahtlikest läbima kuuenädalase treeningperioodi, mille vältel nad õpetati žongleerima. Katsealustel soovitati harjutada 30 minutit päevas. Pärast koolitusperioodi lõppu suutsid osalejad esitada vähemalt kaks ringi klassikalist kolme-palli-kaskaadiks nimetatavat harjutust.

Seejärel tehti nii õppinud osalejate kui ka nende 24 žonglöörikoolituseta jäetud kaas-katsealuse ajudest uued tomogrammid.

Žonglööride rühma ajudes olid tomogrammidel näha olulised muutused valgeaines, kimbus pikkades närvikiududes, mis kannavad närvirakkude vahelisi signaale ja ühendavad omavahel aju eri piirkondi. Niinimetatud hallaine koosneb närvirakkude sellistest piirkondadest, kus aju teavet töötleb.

Ajakirjas Nature Neuroscience äsja avaldatud tulemused on olulised, kuna annavad mõista, et aju jääb ka pärast lapsepõlve “plastiliseks”, st liikuvaks ja kohanduvaks.

“Me kipume aju pidama staatilisteks või usume koguni, et pärast lapsepõlve möödumist hakkab see tähtis elund alla käima,” teatas uurimuse juhtiv autor Heidi Johansen-Berg pressiteates. “Tegelikult leidsime me, et aju struktuur on muutustele vastuvõtlik. Oleme näidanud, et aju suudab ise oma sidesüsteemi skeemi muuta ja selle talitlust tõhustada.”

Žongleerimine valiti katsesse sellepärast, et tegemist on omandamiseks pingutust nõudva motoorse oskusega, mis tähendab, et kõikvõimalikke õppimisega kaasnevaid ajusiseseid muutuseid on kergem märgata.

Žongleerimine nõuab käsivarte ja käte väga täpset liigutamist, kiirestiliikuvate esemete haaramist ja võimet seirata esemete trajektoore perifeerses nägemisväljas. Tõtt-öelda ilmnesid kuue nädala möödudes muudatused valgeaines aju täpselt nendes piirkondades, mis antud ülesannete lahendamisega tegelesidki.

“See ei tähenda, et kõik peaksid nüüd tormama ajude arendamise eesmärgil žongleerimist õppima,” rõhutas Johansen-Berg. “Valisime žongleerimise lihtsalt kui keerulise, uue ja õpitava oskuse. Samas on mõned spetsialistid veendumusel, et kõik, mida ei kasutata, kärbub — ning et aju tööshoidmine, näiteks jalutamas käimine või ristsõnade lahendamine, on kasulik.”

Johansen-Berg arvas, et kunagi võivad avastusele järgneda ka praktilised rakendused, näiteks spetsiaalsed meetodid aju stimuleerimiseks ja hea neuroloogilise tervise säilitamiseks: “Pikas perspektiivis võib teadmine, et ajusiseste kanalite talitlust on võimalik tõhustada, kujuneda tähtsaks uute ravimeetodite otsingutel neurodegeneratiivsetele, ajukanaleid laastavatele närvihaigustele nagu polüskleroos.”