2007. aastal elas Maa 6,8 miljardist inimelanikust 50 protsenti üle planeedi jätkusuutlikkuse piiri, selgub fondi aruandest, mis esitati ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konverentsi eel, vahendab PhysOrg..

„Isegi ÜRO rahvaarvu kasvu, tarbimise ja kliimamuutuse tagasihoidlike prognoosidega arvestades on inimkonnale aastaks 2030 selleks, et CO2-jäätmeid neelata ja ressursinõudlust rahuldada, tarvis kaht Maad,” hoiatab aruanne.

Kui kõik riigid raiskaksid ressursse samal määral ühe elaniku kohta nagu USA või Araabia Ühendemiraadid, läheks tarvis nelja ja poolt planeeti, sedastab aruanne, tõstes esile lõhet rikaste ja vaeste riikide „ökoloogiliste jalajälgede” suuruste vahel.

Sarja „Living Planet” („Elav planeet”) kaheksas aruanne rajaneb 2007. aasta statistikale, kuna see on viimane aasta, mille kohta on olemas usaldusväärsed andmed. Aruanne viitab 71 riigile, mis raiskavad oma mageveevarusid murettekitavas, jätkusuutmatus tempos. Ligi kahes kolmandikus neist riikidest valitseb mõõdukas kuni tõsine veekriis.

„See toob kaasa ränki tagajärgi ökosüsteemi tervisele, toiduainete tootmisele ja inimeste heaolule, mida kliimamuutus tõenäoliselt ainult võimendab,” ütleb WWF.

ÜRO on aasta 2010 kuulutanud rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse aastaks. Aastatuhande arengueesmärkide loendi sihtmärgi 7b raames lubasid ÜRO liikmesriigid aastaks 2010 märkimisväärselt pärssida metsiku looduse hävimise tempot.

Bioloogide kinnitusel on paljud liigid, eriti imetajad, linnud ja kahepaiksed peatumatul hääbumiskursil, sest nende arvu kahandavad asupaikade kadu, küttimine või kliimamuutuse võimalikud mõjud.

WWF-i hinnangul on bioloogilise mitmekesisuse kadu märkimisväärne kõikjal, ent selles ilmnevad ometi suured ebaproportsionaalsused.

Aastatel 1970-2007 langes bioloogilise mitmekesisuse indeks maailmas ligi 30 protsendi võrra, osutab WWF. Troopikas oli languse määraks 60 protsenti, parasvöötmes toimus aga 30-protsendiline juurdekasv.

Parasvöötmelised piirkonnad, mis olid maailmas esimesed, kus leidis aset industrialiseerimine, võivad olla startinud liikidekao madalamalt alusjoonelt, mis võibki selgitada olukorra järkjärgulist paranemist viimastel kümnenditel.

Mõnedes parasvöötme-riikides võivad tulemusi mõjutada ka parem kontroll reostuse ja jäätmekäitluse üle, kvaliteetsem õhk ja vesi, metsade juurdekasv ja suuremad pingutused loodushoiu osas.


Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!