Võõrplaneete hakkavad uurima robotite armeed
Robot-lennumasinad ja satelliidid hakkavad lendama kaugete planeetide pinna kohal, juhtides ratastel kulgurite ja robothõljukite rügemente, kuulutab California tehnoloogiainstituudi visuaalsete ja autonoomsete uurimissüsteemide laboratooriumi juhataja Wolfgang Fink.
Sellised süsteemid muudavad planeediuuringute vormi, kinnitab Fink, kes näeb vaimusilmas küberneetilisi seireseadmeid kaardistamas Saturni kuu Titaani — kus arvatakse leiduvat seisva vedelikuga järvi —, nagu ka meie lähema planetaarse naabri Marsi maismaad ja veekogusid, vahendab Daily Telegraph.
Hetkel toetub robootikapõhine maadeavastamine üksikutele, Maa pealt juhitud seadmetele. Finki arvates ei jää asjad enam kauaks nii.
„Me eemaldume traditsioonilistest lahendustest nagu üksikud, igasuguste varusüsteemideta ja Maalt juhitud robot-kosmoselaevad, ning liigume rakenduste poole, mis hõlmavad paljusid, asendatavaid, odavaid roboteid, mis suudavad samaaegselt kontrollida iseend ja teisi, mujal paiknevaid roboteid. See, kuidas me lähitulevikus kosmost uurima hakkame, erineb kõigest, mida seni katsetatud on,” räägib Fink.
Koos oma töörühmaga on Fink, kelle saavutusi tutvustatakse ajakirja Computer Methods and Programs in Biomedicine viimases numbris, arendanud tarkvara, mis võimaldaks robotkulguritel toimida nii iseseisvalt kui koostöös teistega. Masinad paneksid ise paika uuringu prioriteedid, aimaksid probleeme ette ja suudaksid neid ka iseseisvalt lahendada.
Praegu toimib juhtimisahel selliselt, et insenerid saadavad käsud näiteks marsikulgurile Phoenix, mis järgib korraldusi punktipealt. Kuna Marss asub mitme valgusminuti kaugusel, ei viida käske ellu otsekohe, mistõttu inimestest piloodid navigeerivad kulgurit ümbritseva keskkonna raalmudeli alusel. Kui see keskkond peaks ootamatult muutuma — näiteks, kui peaks toimuma maalihe —, ei suuda taoline süsteem adekvaatselt reageerida.
Tulevikus istuvad roolis robotite konglomeraadid, mis tähendab näiteks, et orbitaalsond ja dirižaabelrobot, millele avanevad pealtvaated mõne Titaani-sarnase, osaliselt vedelikuga kaetud taevakeha pinnast, saadavad vastava teabe alla, kus liiklevad nii maismaasõidukite kui järvekulgurite rühmad, ütleb Fink.
„Põhimõtteliselt liigume me olukorra poole, kus robotid kamandavad teisi roboteid,” selgitab ta. „Ühel päeval juhitakse terveid robotite flotille korraga autonoomselt. Selline robotite armaada on kosmoses, õhus ja planeetidel meie silmadeks, kõrvadeks, käteks ja jalgadeks, ning suudab ilma meie abita keskkonnale reageerida, tungida tundmatusse ja seda uurida.”
