Võõras vikerforell meie jõgedes
Vikerforell on meie silmapaistvamaid kalu. Ta on tihedalt kaetud mustade tähnidega ning piki tema keha kulgeb iseloomulik lillakasroosa vööt. Kasvandustes on ta täiskasvanuna keskmiselt 30 — 60 cm pikk ning kaalub 3 kuni 4 kg. Kalakasvatajad on täheldanud, et soodsaim veetemperatuur vikerforelli kasvuks on 12…16 kraadi Celsiuse järgi. Suurim kinnipüütud vikerforell kaalus 5,6 kg.
Lugedes eelnevat tekivad kohe küsimused, et miks siis seda välimuselt kaunist, aga võõrliiki esindav kala siis forellijõgedesse “pumbatakse” kui ta seal ei paljune. Elagu ja kasvagu vastavates tiikides, kust siis rahajõmmid teda püüda ja kohe ka pintslisse panna saavad.
Hakati ju vikerforelli nt. Vodja jõkke “paiskama” juba möödunud saj. 60-te lõpul ja kas see polnud juba siis jõeforellipopulatsiooni n.-ö. luigelaulu algus, millele aitas tõhusalt kaasa hilisem veetaseme langus ulatuslike maaparandustööde tõttu ja meeletu põldude väetamine.
Olin tollal veel koolipoiss, aga erinevate veekogudega juba küllaltki sina peal ja mäletan, et Vodja jõgi suisa kubises vikkeritest, sest neid lasti igal aastal aina juurde ning hiljem ka Esna (Põhjaka) jõkke, lisaks ka veel meriforellikesi, ega’s siis muidu siiani merikat ei saada, sest suguküps kala tuleb ikka sinna kudema, kus ta ilmavalgust näinud on. Seevastu vikkerit sattus 70ndatel — 80ndatel aastael landi otsa üliharva, kui mitte lugeda 25 –30 cm isendeid Vodja jõest küll kõhtu- ja selgapidi otsa haakuvat.
Tõsi ta on, et nt. 80ndatel saadi ka kopsakamaid isendeid ja endalgi õnnestus landi otsa meelitada kümmekond 1 –2 kg isendit ja kindlalt fikseeritud suurim; 3,6 kg Esna jõest hr. Schmidti poolt! Aga reeglina kargas otsa siiski jõekas, kes oli siis asustanud ka Esna jõe ja välja jõudnud uute elupaikade otsinguil juba Türini ja kaugemalegi veel. Ometi oli ta enne vikkeri asustamist täielikult paikne asukas Vodja jões, kuigi harva saadi just suuremaid isendeid (3-4 kg) ka Paide lähistelt Pärnu jõest.
Jutt vikerforellipopulatsiooni säilimisest Pärnu jõe ülemjooksul, nagu kirjutatakse Tartu Ülikooli õpikeskkonnas, ei pea paika. Kui teda seal leidubki, siis tänu Roosna — Alliku kalakasvatusele, kust nad vahetevahel ula peale lastakse või lihtsalt põgenema pääsevad.
Möödunud aastal kirjutas “Järva Teataja”, et 10- aasta jooksul on Järvamaa forellijõgedesse lastud tuhandeid noorforelle, ja pange nüüd tähele lugupeetud lugejad, kusjuures suuremalt jaolt vikerforelle. Kommentaarid on siin üleliigsed.
Kohe kerkib aga küsimus, et kui jõeforellipopulatsioon on viimasel paarikümnendikul näidanud kogu aeg kahanemisprotsenti, siis miks pole siis ka vikerforelli ei lantide otsa jäämas ega ei ka silmsidena nähtav? Üha vähem ja vähem võrreldes varemate aegadega tabatakse korralikku jõeforelli, aga ka vikkerist pole haisu, järelikult peab eri liiki forellide vähenemise jaoks olema mingi vett pidav põhjus. Selle põhjuse peaksid välja uurima ilmselt meie kalateadlased.
On kurdetud sedagi, et mitmed kalakasvandused on lõpetanud jõeforelli taastootmise ja kunstlikult aretatud ühe- või kahesuviseid pole lihtsalt kuskilt võtta, ometigi on kindlalt teada, et Põlulas neid siiski on, kuigi on vassitud, et isegi seal pole. Mõistetamatu, miks varjatakse ja hämatakse kui kaalul on jõeforelli saatus? Kelle on see kasulik?
Mis on siis kogu loo puänt? Nähtavasti selles, et viivitamatult tuleks lõpetada vikerforelli “surumine” jõeforelli elupaikadesse, sest kas ei tundu see juba kuritegeliku aktsioonina ja näidates, et vastavad spetsialistid ei maga ning hoolitsevad selle eest, et täpilist jõgedes ikka oleks, kusjuures liik pole üldsegi oluline. Aga on, sest küllaltki kaalukas argument on juba konkurents toidu suhtes, tiigi ja loodusliku vääriskala koosluste sobivus ning harmoonia elupaikade valikul. Ebakõla tekitab forellides stressiseisundeid, mis omakorda mõjutab nende sigivust ja palju muudki!
