Vitsa saanud lapsed jäävad rumalamaks

 (86)
Vitsa saanud lapsed jäävad rumalamaks
ITAR-TASS

Korralik keretäis võib lapsele jätta rängema jälje kui ainult punetavad vorbid. Värskest uuringust selgub, et peksmine ja muud füüsilised karistused pärsivad laste arukust.

Nelja aasta vältel langes regulaarselt nuheldud kahe- kuni nelja-aastaste laste intelligentsikvoot (IQ) rihmata jäänud lastega võrreldes enam kui viis pügalat, vahendab NewScientist.

“Selle avastuse praktiline külg on, et pediaatrid ja lastepsühholoogid peavad hakkama tegema midagi, mida neist keegi praegu ei tee, ja ütlema lapsevanematele, et ärge mitte kunagi mitte mingil tingimusel last lööge,” leiab Durhamis tegutseva New Hapshire’ ülikooli sotsioloog Murray Straus, kes koos Californias Berkeleys tegutseva ennetusuuringute keskuse teaduri Mallie Paschalliga uurimust juhatas.

Ajakirjas Journal of Aggression, Maltreatment and Trauma avaldatud tulemused pole esimesed tõendid lastepeksu kahjulikkuse kohta: mitmed varasemad uuringud on sellise seose võimalikkusele viidanud ning üks hiljutine ajutomograafiuuring näitas, et kehaliselt tõsiselt karistatud laste ajus on normaalsete lastega võrreldes vähem hallollust, mis hõlmab neuroneid. Nüpeldamise pärssivat mõju kognitiivsele arengule võib selgitada stressi, ärevuse ja hirmuga.

Austinis tegutseva Texase ülikooli laste arengu uurija Elizabeth Gershoff, kes küll ise käesolevas uuringus ei osalenud rõhutas aga, et uus uuring sätestab peksmise ja arukuse vahelise põhjusliku seose varasematest veenvamalt. Seda sellepärast, et lapsi jälgiti nelja aasta vältel ja uurimus võttis arvesse mitmeid tulemust ähmastavaid tegureid nagu lapsevanemate rahvuskuuluvus, haridustase ja see, kas nad loevad oma lastele ette või mitte.

Värske teadustöö jaoks analüüsisid Straus ja Paschall 1980. aastatel laste tervise üleriigilise uuringu raames kogutud andmeid. 1986. aastal mõõdeti varasema uurimuse raames 1510 kahe- kuni üheksa-aastase lapse IQ-d ning märgiti ka üles, kui tihti nende emad neid füüsiliselt karistasid. Uurijad kordasid IQ-teste uuesti neli aastat hiljem.

Lapsed jagati kahte rühma — kahe- kuni nelja-aastased ja viie- kuni üheksa-aastased —, sest mõned lastepsühholoogid on seni olnud seisukohal, et väikelaste peksmine on lubatav, kuid vanemate laste füüsiline karistamine mitte.

Arvud näitasid, et 93% emadest oli peksnud kahe- kuni nelja-aastaseid lapsi kord nädalas või tihemini, samas kui ainult 58% oli füüsilist vägivalda rakendanud vanemate laste distsiplineerimisel. Ligi poolte väikelaste emad olid järeltulijatele vitsa andnud kolm korda nädalas või tihemini, leidsid Straus ja Paschall.

Neli aastat hiljem oli nooremate, rangest emakäest puutumata jäänud laste IQ kasvanud kehaliselt karistatud lastega võrreldes keskmiselt 5,5 pügalat, samas kui vanemad nüpeldamata lapsed olid keskmiselt juurde võtnud kaks IQ-punkti.

Need tulemused seavad ainult väiksemate laste peksmise tava kahtluse alla, ütleb Straus. “On julmalt irooniline, et just nooremaid lapsi ohustab rihmaandmine rohkem, sest nende aju on arengu kõige aktiivsemas kujunemisfaasis.”

Ehkki Straus ja Paschall võtsid enne järeldamist, et kehaline karistamine kahandab IQ-d, arvesse paljusid muid tegureid, mis võivad intellekti arengut mõjutada, ei garanteeri pekstus lapseeas ilmtingimata vaimset keskpärasust hilisemas elus.

Nooremate laste puhul oli IQ-skoore kõige rohkem mõjutanud teguriks see, kas emad pakkusid lastele kognitiivset stimulatsiooni. See oli kõigest muust, kaasa arvatud kehalisest karistamisest, märksa olulisem.

“Võtame lapse, kelle vanemad on haritud, südamlikud ja toetavad ning pakuvad kognitiivset stimulatsiooni, ent karistavad ka füüsiliselt: sellise lapse areng kujuneb igal juhul normaalseks, ehkki mitte nii heaks, kui siis, kui last ei nüpeldataks,” tunnistab Straus.

Väitele, et peksmine aitab saavutada seda, mida muud distsiplineerimise vormid ei võimalda, vaidleb teadlane aga tuliselt vastu: “Uuringud lihtsalt ei kinnita seda. Löömine ei mõju kaheaastasele kuidagi paremini kui ütlemine “Ära tee!”. Kui mu enda lapsed väikesed olid, andsin ma neile vitsa. Nüüd, kus ma kõike ülaltoodut tean, soovin, et ma poleks seda teinud.”