Viirusedki pole haiguste eest kaitstud
Praeguses varajases staadiumis ei osata veel täpselt hinnata viiruslike parasiitide tähtsust inimeste tervisele või keskkonnale. Kui see ka muud ei muuda, siis kindlasti meie arusaamist sellest, mis on viiruste maailmas võimalik, vahendab veebižurnaal Wired.
“See pole esimene kord, mil avastati seesugune satelliitpaar, ent antud peremehe-parasiidi-paar on ainulaadne,” kinnitas Riikliku Biotehnoloogiateabe Keskuse viroloog ning ajakirjas Nature avaldatava uurimuse kaasautoreid Eugene Koonin. “See on esimene kord, kui need viirused tegelikult geene on vahetanud.”
Ka esmaetendatud draama nimega “Virofaag hiid-mimiviiruse ainulaadse parasiidina” esinejate endi lood on üsna huvitavad.
Traditsioonilist pahalaserolli mängib tilluke, vaid 21-st geenist koosnev viirus nimega sputnik — sõna, millega seni on tähistatud peamiselt Nõukogude Vene tehiskaaslast.
Sputniku ohvriks on füüsilistelt mõõtmetelt hiiglaslike viiruste perekonna esindaja; esimese selletaolise isoleerisid Koonin ja kolleegid ühest Suurbritannia jahutustornist 2003. aastal. Too viirus sisaldas enam kui 900 geeni — kolm korda rohkem kui ükskõik milline muu seniavastatud viirus. Uurijad panid sellele nimeks mimiviirus.
Hiljutises uurimuses kirjeldatud viirus leiti ühest Pariisi jahutustornist ning on veelgi suurem. See nimetati mamaviiruseks.
Koonini arvates arenes sputnik kõigepealt baktereid nakatama nagu paljud teisedki viirused. Kuid mingil teadmata põhjusel arenes see edasi, et rünnata mamaviiruseid, millest tema meeskond nood leidiski.
Kord juba mamaviiruse sisse pääsenud, võtab sputnik üle selle geneetilise masinavärgi, mille abil toodab koopiaid mamaviiruse geenidest, lisades neid enda omadele. Kuni see toimub, on mamaviirusel raskusi paljunemisega: viirus on haige.
Mõned sputniku geenidest paistavad pärinevat tundmatust viirustüvest, mis on vaid kauges suguluses juba tuvastatud viirustega. Sarnaseid geene on leitud J. Craig Venteri Instituudi võetud ookeanivee proovidest. Kuna sputnik ja selle sugulased võivad geene sama varmalt edasi anda kui neid varastadagi, ütles Briti Columbia Ülikooli mereviroloog Curtis Suttle ajakirjale Nature, et need “võivad olla olulisteks teguriteks globaalsetes süsteemides.”
Koonin on nõus, et see pole välistatud. Ometi hoiatab ta: “Rõhk peaks olema sõnal “võivad”.” Ükskõik milline väide parasiitviiruste rolli kohta pole seni veel muud kui spekulatsioon.
Vahemere Ülikooli viroloog ja teadustöö kaasautoreid Bernard La Scola pakkus ajakirjale New Scientist välja oletuse, et sputnikulaadseid viiruseid võiks kasutada inimesi ründavate viiruste ründamiseks.
Koonin jäi eriarvamusele, märkides, et inimeste seisukohalt olulised viirused on parasiitide elushoidmiseks liiga väiksed ning et neid on juba väga põhjalikult uuritud ilma, et oleks leitud tõendeid parasiitluse kohta.
Paraku tundub, et gripihooaega gripi jaoks ei ole olemas.
Tõlkinud Mart Kalvet.
