Uuring, mis viidi läbi Suurbritannia kuningliku botaanikaaia, Londoni loodusloomuuseumi ja rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) koostöös, näitab esimest korda, milline on maakera hinnanguliselt 380 000 teadaoleva liigi ohustatus. See tuleb arutlusele oktoobri keskpaigas Jaapanis toimuval ÜRO bioloogilist mitmekesisust käsitleval valitsustevahelisel tippkohtumisel, vahendab Novaator PhysOrgi uudist.

Uuringu läbi viinud teadlased hindasid representatiivsete valimite alusel ÜRO rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse aasta ja 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide raames taimeliike, mis tuleks Punasesse Raamatusse kanda.

Suurbritannia kuningliku botaanikaaia direktori Stephen Hopperi sõnul kinnitab antud uuring, et kahtlused taimeliikide ohustatuse osas vastavad tõele ning peamiselt põhjustab ohtu inimese poolt taimeliikide asualade hävitamine. Hopperi arvates on tegemist esimese korraga, kus meil on olemas selge pilt teadaolevate taimeliikide väljasuremise ohust.

Hopperi sõnul on taimed bioloogilise mitmekesisuse aluseks ning nende tähtsusele on ebastabiilsetes klimaatilistes, majanduslikes ja poliitilistes oludes liiga kaua vähe tähelepanu pööratud. “Me ei saa niisama istuda ja vaadata, kuidas taimeliigid kaovad. Taimed on kogu maakera elu aluseks, andes puhast õhku, vett, toitu ja kütust. Nii inimeste, kui ka lindude ja loomade elu sõltub neist. Seetõttu on praegu olulisem kui kunagi varem teada ja leida lahendusi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks.”

Uuring näitas, et umbes kolmandikku valimis olnud taimedest on loodushoiu seisukohalt hindamiseks ebapiisavalt uuritud. See tähendab, et mõnede taimeliikide osas on meil nii vähe teadmisi, et me ei oska hinnata, kas nad on ohustatud.

Peaaegu 4000 põhjalikult hinnatud liigist klassifitseerub 22 protsenti ohustatuteks. Taimed on lindudest ohustatumad, sama ohustatud kui imetajad ning vähem ohustatud kui korallid ja kahepaiksed. Suurimas ohus on troopilised vihmametsad ning kõige ohustatumaid liigid kasvavad troopilistes piirkondades. Suurimaks ohufaktoriks on eelkõige looduslike kasvualade põllumajandusmaaks muutmine.