Vihmametsa sügavuses pandeemiat jahtimas


Vihmametsa sügavuses pandeemiat jahtimas
Reuters/Scanpix

Nathan Wolfe’i, 38aastase Stanfordi epidemioloogia külalisprofessori jaoks näeb tavaline tööpäev välja kui stseen telesarjast «Robinsonid» – jahtides ahvikütte Kameruni metsade tiheda lehestiku vahel, kahlates mudas ja ojades, põigates kõrvale okste ja malaariat kandvate sääskede eest. Seiklusel on suurem eesmärk: hoida ära globaalseid pandeemiaid, enne kui need puhkevad.

Elatist ehk «võsaliha» hankivad kütid, keda ta jälitab, seisavad silmitsi üheainsa kutseohuga: nende veri seguneb tihti saagi verega. Kuna šimpansid ja orangutanid on inimestega geneetiliselt sarnased, on viiruste ülekande tõenäosus liikide vahel väga suur, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Näiteks nii HIV kui ebola pärinevad tõestatult primaatidelt ning ajakirjas Nature möödunud aasta veebruaris avaldatud artikkel tõi välja, et 60 protsenti esilekerkivatest inimese haigusetekitajatest tulevad loomadelt. «Hakkame haiguste üleilmse kontrolli osas pööret saavutama,» ütleb Wolfe. «Varem oli parim võimalus vaktsiini väljatöötamine, kuid nüüd mõistetakse, et sellest ei piisa.»

«Kui õnnestub leida haigusi enne, kui nad levima hakkavad,» lisab ta, «saab neid varakult, enne suure epideemia puhkemist kontrollida.» Selline «ennetava löögi» lähenemine epideemiakontrollile on tema sõnul see, mis muudab Kameruni küttidele jälile saamise nii oluliseks. Kui ta suudab kütte, keda ta ise nimetab rindemeesteks, veenda vereproovi andma, saab ta parema pildi sellest, milliste uute loomahaigustega nad kokku puutuvad ja, sealt edasi, millised uued viirused inimesele kõige ohtlikumaks saada võivad.

Kütiuuringute alustamisest saadik on ta peale sattunud mitmetele viirustele, mida inimestel pole varem kohatud, teiste seas HIVga samast perekonnast pärit retroviirustele. «Epideemiate puhul on inimesed seisnud kaldal ja oodanud, kuni voog ookeanisse jõuab,» viitas ta epideemiate tõusulainete sarnasele üleilmsele mõjule. «Epideemiate vältimiseks tuleb vaadata erinevaid väikesi allikaid, mis jõge toidavad.»

Eesmärgiga tuvastada ja maha suruda rohkem selliseid «väikesi allikaid» – uusi haigustetekitajaid – algatas Wolfe eelmisel aastal globaalse viiruste ennustamise initsiatiivi (Global Viral Forecasting Initiative). Kui uusi haigustüvesid õnnestub välja noppida enne, kui need inimestes kanda kinnitavad, peavad tervishoiuorganisatsioonid kulutama vähem raha ja energiat kalliste vaktsiinide ja ravimite väljatöötamiseks, põhjendas ta.

Google’i heategevuslik haru Google.org andis hiljuti teada, et annetab initsiatiivile 5,5 miljonit dollarit; sellele lisandub teist sama palju Skoll Foundationilt, sotsiaalset ettevõtlust toetavalt fondilt.

«Nathanist saab selle valdkonna rokkstaar,» ütleb Google.org’i programmidirektor Frank Rijsberman. «Meil on suured ootused, et ta avastab järgnevatel aastatel viis kuni kümme uut viirust.»

Kuigi nii kõrvalseisjad kui kolleegid on Wolfe’i ennetustaktikat toetanud, on selle ellurakendamine raske ülesanne. Kui tema meeskond logu bussiga Kameruni kolkakülla saabub, on esimene ülesanne veenda kohalikke, et uurimistöö ei kujuta ohtu nende elulaadile. «Inimesed ei taju alati seost haiguste ja metsloomade vahel,» räägib Matthew LeBreton, teaduskoordinaator, kes töötab külaelanike jaoks välja haridusprogramme. «Teinekord arvavad nad, et me konfiskeerime nende liha. Kui keegi nendega võsalihast kõneleb, siis seda nad tavaliselt kuulevad.»

Ajakirja Tarkade Klubi veebruarinumbris:
  • Eesti suusaedu salaretsept
  • Kõrbehommik surikaatidega
  • Rahvusvaheline looduskaitsja Kalev Sepp
  • 2008. aasta suurimad teadusläbimurded
  • Mis aitab pohmelli vastu
  • Darwini suure idee sünnilugu
  • Kui usalduslik vahekord on loodud, võib andmete kogumine alata. Laborandid annavad küttidele filterpaberit, millega nad koguvad oma saagist tilkuvat verd. Samal ajal võtavad teadlased vereproove küttidelt endilt. Kõiki proove testitakse tundmatute viiruste suhtes. «Peamiselt vaatame seda, kas see kindel viirus põhjustab haigust ja kas see on ülekanduv,» räägib Wolfe. «Me teame, et teatud tüüpi viirused on vastikud – gripp näiteks on hästi teada. Kuid paljud viirused on tulnud eikusagilt, nagu HIV või teatud määral ka SARS. Kuna teame, et meid võidakse jalust rabada, peame kindlasti tundmatud välja selgitama.»

    Uudsete viiruste kaardistamiseks on Wolfe ja tema kolleegid viiruste ennustuse initsiatiivist – üle saja teadlase üheksast riigist – alustanud teiste rindel olevate kogukondade, näiteks tihti vereülekannet saavate inimeste jälgimist. Teadlased laiendasid hiljuti uurimistööd viirustega, mis suudavad hüpata loomadelt inimestele, viies läbi välitöid Hiinas, Madagaskaril, Malaisias ja Paraguays.

    Tänu uutele DNA järjestamise tehnoloogiatele saavad epidemioloogid leitavate viiruste puhul kiiresti kindaks teha kõige nakkavamad haigusetekitajad – need, millel on suur muteerumisvõime või mis on kergesti rekombineeruvad ehk mille puhul DNA lõigud murduvad ja ühinevad muu geneetilise materjaliga. Uus gripitüvi on ohtlik, kuid on võimeline epideemiat põhjustama vaid siis, kui suudab geneetilises mõttes immuunsüsteemi kaitsemehhanismist ühe sammu võrra ees olla.

    Oluline on ka jälgida aja jooksul kindla populatsiooni viiruste kooslust, märkis Wolfe’iga koos töötav San Diego ülikooli mikrobioloog Forest Rohwer. «Kujutlege tavapärast piirkonna monitoorimist,» sõnab ta. «Kui võtad päevas 100 vereproovi neis viiruste jälgimiseks ja ühel hetkel näed kõrvalekallet tavalisest pildist, võid öelda: OK, siin on midagi viltu, vaatame seda lähemalt.»

    Kui kahju tekitav viirus on välja peilitud, tuleb järgmisena hinnata, kui kiiresti see levida võib. Wolfe’i kolleegid ja teised teadlased on loonud arvutisimulatsioone, mida saab kohaldada, võtmaks arvesse rahvaarvu ja rahvastiku tihedust, perekondade suurust ja transpordiskeeme.

    «Paneme üksikisikutest kokku populatsiooni ja kirjutame andmete põhjal reeglid, kuidas nad ringi liiguvad,» kirjeldab simulatsioonide loomisel kaasa aidanud Donald S. Burke, Pittsburghi ülikooli rahvatervise kooli dekaan. «See on nagu [epideemiasimulaator] SimEpi.»

    Simulatsioon ennustab, kuidas kindlate levikuomadustega viirus teatud keskkonnas toime tuleb. Kui Wolfe ja ta kolleegid eraldavad uue viiruse või viirusetüve, mis näib piiratud alal levivat, saavad nad selle põhiomadused luubi alla võtta – näiteks tõenäosuse, et haige inimene nakatab kedagi teist – ja sööta andmed simulatsiooni, saamaks aimu, kuidas viirus levida võib.

    Tulemused annavad umbkaudse, kuid väärtusliku hinnangu, kuidas ja kus tärkav epideemia kanda kinnitada võib. Seni on simulatsioonid näidanud, et kõigi haigusetekitajate puhul peale kõige hullemate, «on tervishoiuasutuste käsutuses mõistlik poliitiliste valikute kombinatsioon, mis ettevalmistatuna ja kiire rakenduse korral suudavad globaalse katastroofi peatada,» nagu ütleb Burke. «Kui see nii on, jumala eest, peame valmis olema.»

    Wolfe tunnistab, et järgmiseks pandeemiaks ettevalmistumise ülesanne on hiiglaslik, liiga suur ainuüksi tema meeskonna jaoks. «Meie tehtav on vaid parim oletus, milline võiks olla varane hoiatussüsteem, kuid proovimist ootab veel 20–30 lähenemist. Pandeemiaennetuse valdkond kasvab järgnevatel aastatel tohutu suureks ja seda rahastatakse miljardite dollarite ulatuses. Sellest saab uus liikumine.»