Videovõltsingud mõjutavad mälu ja reaalsustaju
Mõnda veenis liikuv pilt isegi sellisel määral, et nad olid valmis väljamõeldud sündmuste pealtnägijatena tunnistusi andma, vahendab LiveScience.
“Meie uurimus näitab, et kui võltsitud kaadrid on eriti mõjusad, võivad need panna inimesi tunnistusi andma asjade kohta, mida nad iial näinud ei ole,” ütleb Ühendkuningriigis asuva Warwicki ülikooli psühholoog Kimberley Wade.
Uurijad, kelle töö ilmus ajakirjas Applied Cognitive Psychology, filmisid 60 katsealust osalemas hasartmängu-teemalises raalkatses, mis nõudis vastamist jadale üldhariduslikke teadmisi puudutavatele mitme valikuvastusega küsimustele. Ehkki osalejad seda ei teadnud, istus igaüks neist uurija kõrval, kes teeskles, et on lihtsalt üks katsealustest.
Igale katsealusele oli eraldatud summa raha, mida kasutada panuste tegemiseks; mängupangas olev raha kuulus samas kõigile ühiselt. Katsealused tegid panuseid sellele, kas nad vastavad küsimustele õigesti või mitte. Enne küsimusele vastamist sisestasid nad summa, mille olid valmis antud küsimusele vastates mängu panema. Eesmärk oli võita võimalikult palju raha. Osalejatele lubati, et see, kes kõige rohkem raha teenib, saab auhinna.
Küsimusele õigesti vastaja nägi ekraanil rohelist märki. Vale vastuse korral kuvati punane rist. Küsimusele valesti vastaja pidi raha panka tagastama.
Kui ülesanne oli täidetud, töödeldi videosalvestist nii, et jääks mulje, et katsealuse kõrval istuv uurimisrühma liige teeb sohki ega panegi raha tagasi panka.
Kolmandikule osalejaist väideti, et nende kõrval istunud isikut kahtlustatakse sohimängus. Teisele kolmandikule öeldi, et sohitegemise fakt on videole jäädvustatud. Ülejäänutele näidatigi töödeldud salvestist. Seejärel paluti kõigil osalejatel allkirjastada tunnistus, aga ainult juhul, kui nad sohitegemist ise näinud olid.
Ligi 40% katsealustest, kellele oli töödeldud videot esitletud, andsid tunnistusele allkirja. Veel 10% andis allkirja siis, kui uurijad neilt seda teist korda küsisid. Neist, kellele väideti, et juhtum on videosse võetud, kuid kellele seda videot ei näidatud, nõustus allkirja andma 10%. Samale tunnistusele kirjutas alla aga vaid 5% kontrollgrupist, mille liikmeteke ei öeldud muud, kui et sohimäng leidis aset.
Wade nendib, et moodsa videotehnikaga võib peaaegu igaüks konstrueerida võltse kuid väga mõjusaid videokaadreid.
“Meie uuring annab mõista, et fabritseeritud asitõendid ei pea õigusemõistmise protsessi mõjutamiseks kohtusaali välja jõudmagi. Tegelikult võib potentsiaalsetele tunnistajatele fabritseeritud tõendite — või ehk isegi tõeliste tõendite, mida esitatakse kuidagi eksitaval moel — demonstreerimine kallutada neid andma tunnistusi tervete kogemuste kohta, mida neil tegelikkuses pole kunagi olnud,” kirjutavad autorid.
