Videomänge armastaval lapsel on hasartmängurile iseloomulik aju

Uurimus, mis tõenäoliselt taaskäivitab vaidlused selle üle, kas videomängude mängimist tuleks pidada sõltuvuskäitumiseks, annab mõista, et mõnede laste ajude ehitus soosib pikkade tundide veetmist videomängumaailmades.

Uurijad avastasid, et lastel, kes kulutasid mängude mängimisele ülemäära palju aega, oli suurenenud mõnukemikaali dopamiini poolest rikas ajupiirkond, mis toimib premeerimissüsteemi peamise keskusena, vahendab The Daily Telegraph.

See tähendas, et lapsed said mängimisest suuremat naudingut ka juhul, kui kaotasid — samamoodi nagu hasartmängusõltlaste ajud sunnivad neid aina uusi panuseid tegema ka olukorras, kus kõik šansid on nende vastu.

Ajakirjas Translational Psychiatry ilmunud uurimus on esimene, mis võtab vaatluse alla teismeliste mängurite ajud, panustades kindlasti lakkamatusse ekspertidevahelisse debatti küsimuses, kas mängurlust võib pidada iselaadseks sõltuvusilminguks.

„Ehkki meie uurimisalused ei olnud videomängudest sõltuvuses selle sõna rangelt diagnostilises tähenduses, paistab praegune tulemus viitavat võimalusele, et videomängurlus on sõltuvusega seotud,” ütleb uurimust juhatanud Simone Kuhn Belgia Ghenti ülikoolist.

Imperial College Londoni neuroloogiadoktor Henrietta Bowden-Jones ütleb, et uurimuse tulemused kahandavad veelgi lõhet antud tegevuse ja muude sõltuvuskäitumise vormide vahel, pakkudes paremat arusaamist pikaajalise ravi võimalustest tulevikus.

Katsest ei selgunud, kas paadunud mängimine põhjustab vastava ajupiirkonna suurenemist või oli uuritud teismeliste ajudel eelsoodumus mängida palju videomänge.

Uurijate sõnul on varasemad uurimused mõista andnud, et just erinevus aju ehituses oli see, mis tõi kaasa ohtra mängimise, mitte vastupidi.